Mitu elu

Võibolla see ongi eriline inimestes, et nad mäletavad
hetki
tundeid
minevikku
ja vahel, mõnikord nad ei lase minna
eelkäijatel
sõpradel
kallimatel

vahel hoiame elus ka need
kes ammu läinud on
hoiame nende väärtuseid, mõtteid, eesmärke
iseendas.

Võibolla seepärast me käimegi surnuaias
et hoida ja mäletada
Võibolla seepärast me armastame laule ja pilte
et minna tagasi ja tunda
võibolla, me ei oska olla
nendeta

Minu esimene mälestus on minu Papsist
vanaisast
kes oli.
Ta oli olemas, ta oli seal. Ta oli turvaline.
Minu lähedal.
Praetud pekki söömas. Kõrvaltoas voodi norskamas. Uudiseid vaatamas. Õues tööd tegemas. Hommikul pliidi alla tuld tegemas. Öösel moosileiba söömas. Minuga manitsemas.
Ma teadsin, et ta on.
Ja ma tundsin, et minuga on kõik hästi.

Ja minu suur armastus, P.J.
Keegi teine ei pääse tema lähedalegi.
Tema lõhn, tema nägu, tema sõnad, tema puudutus, tema olemus.
Tema.

Nad on mõlemad ammu läinud.
Ja ometi iga päev minuga.

Aga me mõtleme alati neile, keda pole
Enam, kui neile, kes on.
Võibolla nad polnudki nii erilised.
Võibolla see armastus polnudki armastus.
Võibolla see kõik on vaid väljamõeldis, liialdus.
Unelm.
Võibolla, võibolla ma mäletan poolikut tõde, usun poolikut tõde
Võibolla ma petan ennast.

Võibolla ma valin ideaalse võimatuse
Võibolla see on lihtsam valik
kui leppida, et mingid hetked elus on lihtsalt möödas.