Olen kui väike laps. Tahan mängida, mängida. Fantaseerida. Tujutseda. Jonnida. Tahan seda mänguasja. Ei, seda ma enam ei taha. Tahan hoopis seda. Tõmbame karul silma peast välja. Lükkame nukule sukavarda kõhtu. Mis siis saab? Mis siis juhtub?
Midagi. Sõidan selle autoga teisele otsa. Lasen torni õhku. Viskan klaasi maha. Karjun, kui mind sülle ei võeta. Löön, kui mind võetakse sülle. Nutan, kui kommi ei saa. Röögin, kui saan vale kommi.
Ootan jõuluvana. Ja päkapikke. Ja lihavõttejänkusid. Usun neisse. Usun imedesse. Joonistan ise kaarte. Meisterdan ise kinke. Ütlen emmele, et armastan teda. Issile ka. Kallistan venda. Räägin, mis päeval juhtus. Teen vennale pai, kui ta nutab. Kallistan emmet, kui ta kurb on. Olen õnnelik, kui mulle tuuakse midagi, tehakse kink. Olen täiuslikult õnnelik. Ja tänulik. Hoian oma mängukanne. Ootan vanemaid töölt koju. Armastan maailma. Armastan elu.
Nii palju head. Nii palju halba. Aga siiski mänguasjapoes ei suuda otsustada. Tahan justkui kõike. Ühel hetkel nukku. Teisel hetkel karu.
Ainult üks on täiuslikult kallis. Üks mänguasi. Kaisukaru. Kõige vanem. Kõige kulunum. Kõige armsam. Kõige rohkem vintsutusi talunud. Igal pool kaasas käinud. Ainult üks. Kui teda ära ei kaota.
Armastan sind sadatuhat korda. Maailma palju. Nagu laps.
Needki on vaid liialdusi kandvad sõnad. Õrn tuulehoog. Kevadine. Mööduv. Unustav. Ainult sõnad.