Nii ebatõenäoline. Tunda, et midagi on valesti aga seda mitte teada. Mitte kindel olla. justkui paks valge udu, mille külm niiskus meenutab kõrget vappekülmadega palavikku. Unenägusid. Ebareaalsust.
Mis on see, mida on näha maailma peeglist. Kõigepealt tigedus. Kõik vastutulijad on tigedad. Ülbed. Maskid, mis üritavad varjata tühjust. Üles löödud kestad väljendamaks eneseimetlust, enesearmastust. Kestad, mis seest on tühjad ning seepärast üritavad seda kompenseerida välisega. Ennast väljaspoolt üles ehitades.
Ennast teiste najal üles ehitades. Ma olen parem. Teist, neist, kõigist parem. Ma olen targem, aga mina olen ilusam. Mina olen töökam, aga mina olen tähtsam. Ja minul on raha. Upitada end üles teiste arvelt, neid maha tehes. Neid halvustades. Neid põlates. Ennast nendega võrreldes.
Lähme koos kiigele. Kiigume seal koos. Kord üritan mina sind allapoole jätta ja ise selle võrra kõrgemale pääseda. Loodan salamisi, et sa kukud. Et sa kaotad tasakaalu. Teesklen kurbust sinu valu pärast. Tunnen kaasa. Luban isegi käe ulatada, et sind tagasi aidata. Aga need on vaid mööduvad sõnad.
Järgmisel hetkel oled sina kõrgemal. Ning lükkad oma kõrgustega mind allapoole. Seisad seal nii kindlalt, justkui väike Jumal. Valitsedes ja kontrollides. Ja mina libisen aina madalamale. Võtan enda kanda kogu raskuse. Enda nõrkused. Ja sinu võrdluse. Oledki osavam.
Peegel on aus. Sealt vaatab alati vastu ükskõiksus. Ning selle vastand. Valu ja piin ükskõiksuse pärast. Lapsed teavad alati. Lapsed peegeldavad meid endid. Meie tegemata jätmiseid. Meie vigasid. Käituvad täpselt nii, nagu neid kasvatatud on. Lapsed piinlevad. Ükskõiksuse pärast. Hoolimatuse, kurjuse ja unustuse pärast. Nad tahavad kaduda sama palju, nagu maailm tahab, et nad oleksid kadunud. Õnnetud lapsed õnnetutest peredest.
Nad tahavad olla surnud samapalju nagu riik tahab, et neid ei eksisteeriks. Et nad saaksid korda. Töötaksid jälle. Oleksid nagu kõik teised. Oleksid tunneteta.
Nende viga on sündida valel ajal vales kohas. Valesse perre. Kasvada üles valede, tülide, vägivalla ja alkoholi keskel. Selle eest põgeneda. Elada väljas. Magada koridorides, autodes. Kerjata. Varastada. Röövida. Üritada ennast korduvalt ära tappa. Valetada. Varjata. Otsida lahendusi lõbust, arvutimängudest, teleka vaatamisest. Peita iseennast, sest elu on niimodi käskinud.
Mis tähendab neile lastele tervet elu. Ikka ja alati – nende vanemad. Need samad, kes neid peksavad. Kes kodus alalõpmata joovad. Kes ei pane tähele, kas nad on seal või mitte. Kes ei mäleta nende sünnipäeva. Kes lasevad neil lastekodus elada. Sest nad on oma probleemidega nii puntras. Alati.
Neid lapsi ei ole võimalik terveks teha. Töötama panna. Korda saada. Nad on katki. Ning armid jäävad igaveseks.
Aga selle lapse silmad jäävad igavesti küsima, miks mu isa ei tulnud. Miks mu ema peksis mind. Miks ei lasta mul nüüd enam elada oma elu nii, nagu ma olen seda viimased aastad elanud. Kus olite te siis, kui ma teid veel vajasin.

Vihkan Teid
Vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan... Nii palju vihkan teid selle eest. Täna luban seda lõpuks ometi endale. Vihata täielikult teid kõiki. Vihkasin eile, vihkan täna ja ilmselt ka homme.
Kui täiuslik võib teie maailm olla. kui täiuslik võib teile maailm olla. vähemalt nii te kõik näitlete. Alati on kõik hästi, alati on kõik õigesti. Mitte kunagi pole mitte midagi natukene halvemini. Täiuslikud olete te kõik. Maapealsed inglid.
Aga veel olete te kohtunikud, süüdimõistjad, näpuga näitajad, kitsarinnalised ning piiratud maailmavaate ja silmaringiga inimesed. Halvustajad. Kõige targemad. Tahate alati vaid head. Läbi julmade sõnade. Läbi valu, mille valmistate. Tahate alati vaid parimat. Oma ilusate elude keskelt kohut mõistes. Uskumata kunagi kellessegi teisesse peale iseenda ja oma imeliste kaaslaste.
Ja mis saab pärast kohtumõistmist – mida ma võiksingi tahta inglitelt, nad ju lendavad ära. Unustavad sinu, kuni tuleb aeg uuesti kohut mõista. Uuesti näpuga poomisnöörile osutada, uuesti halvaks panevaid märkuseid teha. Senikaua poete aga kõik oma urgudesse. Elate seal oma imelisi elusid oma imeliste kaaslastega, kellega teil on alati imeliselt kiire.
Aga inglitelgi peaksid ju olema sõbrad. Selleks, et kui tõesti muud teha ei ole, minna ja rääkida oma imepärastest saavutustest elu lainetel. Oma imepärastest päevadest ja tegudest. Kirjeldada oma imelise elu möödumist. Või siis ehk hoopis pakkuda oma sõpradele ka võimalust vahel sellest elust ka osa saada. Ehk vahel harva oma sõpradega kokku saada või neile helistada, et uuesti mainida oma ülikiiret elu. Muidugi vahel leiabki selle aja. Aga siiski oleks liig pühendada seda vaid sõbrale. Sinna imelisse päeva tuleb kaasata veel imeline kaaslane, tema kaaslased, võibolla veel mõned teisedki võõrad, kes juhtuvad ligi olema. Ja jällegi on kõik lausa imeline.
Alati leidub imelisi andestatavaid vabandusi. Ohh, ma täna küll ei saa. Ma olen armunud, sa ju mõistad. Ma ootan telefonikõnet, sa ju mõistad. Mul on nii palju teha, sa ju mõistad. Ma olen oma imelise kaaslasega, sa ju mõistad. Mul on teised plaanid, sa ju mõistad. Kunagi, mõni teine kord eks. Ma helistan sulle millalgi.
Vihkan teid täna, et julgete mulle ette heita minu elu, seda arvustada ning hukka mõista. Halvustada minu valikuid, kuigi teid endid pole olemaski minu jaoks. Huvipuudus, eks ole. Ja kõige toredam on see, et “sõpradest” mõni üksik vaid leiab vahel aega selle lehe külastamiseks. Miks peakski. Just somebody, keda vahel sahtlist välja tõmmata kui vatinukku ning seejärel sahtlipõhja tagasi visata. Vaid altveetud lubadused, vaid hoolimatud äraütlemised mittemillegi nimel. Vaid tähelepanematus ning hoolimatus tunda ise vahel huvi.
Aga Teadke, et iga Teie julm hoolimatus
Jääb killuks südamesse
Iga Teie tähelepanematus
Kibestumiseks hinge
Iga Teie alandav sõna
Lõikab kui roosiokas
Iga Teie altveetud lubadus
Peegeldub vees pundunud laibana
Iga Teie vale naeratus
Kummitab unes irvitusena.

Nüüd olen valu ja varemete keskel
Unistuste haual
Kui Hävingu Kuninganna.

Mis oli järel sellest tüdrukust, kes kunagi oli meenutanud teistele Elu ennast. Kelles oli värelenud süda, nahk ja hing... Mis oli see tüdruk nüüd, nüüd, kui tema silmadest polnud võimalik välja lugeda valesid ega reetlikust. Kui tema nahk oli muutunud tormide ja tuulte käes kõvaks ja parkunuks. Kui tema süda oli muutunud tuimaks pidevast ja alatisest valust. Kui tema hing oli õppinud ära lihtsa tõe: “Ära tunne, ära usalda, aga ela. Naudi, joobu, põleta. Võta kõik, mis võtta annab.”
Temas olid järel instinktid. See miski, mis kunagi tundus puudulik olevat. Loomalikud käitumismaneerid, mis ei vajanud mõtlemist, arutlemist, analüüsimist. Analüüs viiks vaid mõtteni odavusest, mille tunnistamine oleks võrdeline eneseuhkusest loobumisega. Mida lihtsam on inimene, seda vähem ta analüüsib. Seda vähem ta kahetseb. Seda kõrgem on tema eneseaustus.
Instinkt vaadata ilusaid mehi. Lõputud valelikud vaidlused ilu üle. Kas tõesti on võimalik seista niivõrd eraldi iseendast, oma sünnipärasest minast ja mitte tunnistada, et kõik naissoo esindajad lähtuvad instinktidest. Iga naine tahab saada last ilusa mehega, et laps oleks ilus. Ja siis, ehk kasvatada laps üles targa mehega. Või siis saada tütar ilusa mehega ja poeg targa mehega. Selle väljendi järel tulevad süüdistused võrdõiguslikkusest ja pealesunnitud ühiskonna reeglitest. Aga tegelikkuses on see vaikiv südamete tõde. Ilu maksab. Ilu müüb. Kõike vihkavas maailmas on see pea ainus, mis järel on.
Instinkt võtta vastu see, mida pakutakse. Kui vähegi tahtmist on. Ükskõik mis hinnaga, mis tingimustega. Minna kaasa ja mitte mõelda. Pärast mõelda. Kas pole kõik kordki elus varjunud selle väljendi taha. Kõik käis nii kiiresti. Ma vaid läksin kaasa. Truudus on võimaluse puudus, nagu öeldakse. Või siis tark kalkuleerimisvõime võimalustest ja nendele järgnevatest puudustest. Mille korral peab inimene olema tõeliselt tark ja kalkuleerimisvõimeline. Kuigi kõik on inimlikud ning igaüks võib igal hetkel minna kaasa endas ärkava impulsiivsusega. Mänguga. Eluga. Sest eks erandki kinnitab reeglit.
Kes ei oleks hinges petnud. On see lihtsam, vähem tähtsam? Unes veedetud tunnid kellegi teisega, kas see on truudus? Vargsi salaja kellegi teise seltsis veedetud hetked, kellegi teise tunnete õhutamine, kellegi teisega flirtimine, kellegi teisega väljas käimine? Kellegi teise käest salaja kinni hoidmine? Kellegi teise õrn puudutus, kellegi teise ihaldamine? Kellel on õigus defineerida piirid?
Truudusetus mõistetakse hukka vaid väga kokkuhoidvas sõpruskonnas. Sellest tuleb ka järgmine tunne, mis alles on: häbi. Häbi olla koos ja näidata ennast truudusetu inimesega teiste hukkamõistu pärast. Vajadus hoida teistest eemale ja salaja avada oma tundeid. Peita. Varjata ja valetada. Teeselda ükskõiksust. Lähedasemate inimeste ees. Kartuses oodata halvakspanevaid kommentaare. Halvaks panevaid pilke ja vihjeid. Kõige lähedasematelt. Kas pole mitte vastuolu...
Millegipärast on vabadust raske saavutada. Vabadust olla ja teha seda, mida hing ihaldab. Elada nii, nagu endale õige tundub. Või elada lihtsalt nii, kuis oskad. Vabadust armastada keda soovid ja olla kellega soovid. Vabadust teha vigu, suuri ja väikseid vigu. Vabadust lasta keegi teine vabaks. Vabadust loota andeks andmisele. Tundub, et vahel on see vabadus peaaegu võimatu saavutamiseks. Millegipärast. Kõigile meeldib ennast ja teisi piinata. Millegipärast.