Nii ebatõenäoline. Tunda, et midagi on valesti aga seda mitte teada. Mitte kindel olla. justkui paks valge udu, mille külm niiskus meenutab kõrget vappekülmadega palavikku. Unenägusid. Ebareaalsust.
Mis on see, mida on näha maailma peeglist. Kõigepealt tigedus. Kõik vastutulijad on tigedad. Ülbed. Maskid, mis üritavad varjata tühjust. Üles löödud kestad väljendamaks eneseimetlust, enesearmastust. Kestad, mis seest on tühjad ning seepärast üritavad seda kompenseerida välisega. Ennast väljaspoolt üles ehitades.
Ennast teiste najal üles ehitades. Ma olen parem. Teist, neist, kõigist parem. Ma olen targem, aga mina olen ilusam. Mina olen töökam, aga mina olen tähtsam. Ja minul on raha. Upitada end üles teiste arvelt, neid maha tehes. Neid halvustades. Neid põlates. Ennast nendega võrreldes.
Lähme koos kiigele. Kiigume seal koos. Kord üritan mina sind allapoole jätta ja ise selle võrra kõrgemale pääseda. Loodan salamisi, et sa kukud. Et sa kaotad tasakaalu. Teesklen kurbust sinu valu pärast. Tunnen kaasa. Luban isegi käe ulatada, et sind tagasi aidata. Aga need on vaid mööduvad sõnad.
Järgmisel hetkel oled sina kõrgemal. Ning lükkad oma kõrgustega mind allapoole. Seisad seal nii kindlalt, justkui väike Jumal. Valitsedes ja kontrollides. Ja mina libisen aina madalamale. Võtan enda kanda kogu raskuse. Enda nõrkused. Ja sinu võrdluse. Oledki osavam.
Peegel on aus. Sealt vaatab alati vastu ükskõiksus. Ning selle vastand. Valu ja piin ükskõiksuse pärast. Lapsed teavad alati. Lapsed peegeldavad meid endid. Meie tegemata jätmiseid. Meie vigasid. Käituvad täpselt nii, nagu neid kasvatatud on. Lapsed piinlevad. Ükskõiksuse pärast. Hoolimatuse, kurjuse ja unustuse pärast. Nad tahavad kaduda sama palju, nagu maailm tahab, et nad oleksid kadunud. Õnnetud lapsed õnnetutest peredest.
Nad tahavad olla surnud samapalju nagu riik tahab, et neid ei eksisteeriks. Et nad saaksid korda. Töötaksid jälle. Oleksid nagu kõik teised. Oleksid tunneteta.
Nende viga on sündida valel ajal vales kohas. Valesse perre. Kasvada üles valede, tülide, vägivalla ja alkoholi keskel. Selle eest põgeneda. Elada väljas. Magada koridorides, autodes. Kerjata. Varastada. Röövida. Üritada ennast korduvalt ära tappa. Valetada. Varjata. Otsida lahendusi lõbust, arvutimängudest, teleka vaatamisest. Peita iseennast, sest elu on niimodi käskinud.
Mis tähendab neile lastele tervet elu. Ikka ja alati – nende vanemad. Need samad, kes neid peksavad. Kes kodus alalõpmata joovad. Kes ei pane tähele, kas nad on seal või mitte. Kes ei mäleta nende sünnipäeva. Kes lasevad neil lastekodus elada. Sest nad on oma probleemidega nii puntras. Alati.
Neid lapsi ei ole võimalik terveks teha. Töötama panna. Korda saada. Nad on katki. Ning armid jäävad igaveseks.
Aga selle lapse silmad jäävad igavesti küsima, miks mu isa ei tulnud. Miks mu ema peksis mind. Miks ei lasta mul nüüd enam elada oma elu nii, nagu ma olen seda viimased aastad elanud. Kus olite te siis, kui ma teid veel vajasin.