Vihkan Teid
Vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan... Nii palju vihkan teid selle eest. Täna luban seda lõpuks ometi endale. Vihata täielikult teid kõiki. Vihkasin eile, vihkan täna ja ilmselt ka homme.
Kui täiuslik võib teie maailm olla. kui täiuslik võib teile maailm olla. vähemalt nii te kõik näitlete. Alati on kõik hästi, alati on kõik õigesti. Mitte kunagi pole mitte midagi natukene halvemini. Täiuslikud olete te kõik. Maapealsed inglid.
Aga veel olete te kohtunikud, süüdimõistjad, näpuga näitajad, kitsarinnalised ning piiratud maailmavaate ja silmaringiga inimesed. Halvustajad. Kõige targemad. Tahate alati vaid head. Läbi julmade sõnade. Läbi valu, mille valmistate. Tahate alati vaid parimat. Oma ilusate elude keskelt kohut mõistes. Uskumata kunagi kellessegi teisesse peale iseenda ja oma imeliste kaaslaste.
Ja mis saab pärast kohtumõistmist – mida ma võiksingi tahta inglitelt, nad ju lendavad ära. Unustavad sinu, kuni tuleb aeg uuesti kohut mõista. Uuesti näpuga poomisnöörile osutada, uuesti halvaks panevaid märkuseid teha. Senikaua poete aga kõik oma urgudesse. Elate seal oma imelisi elusid oma imeliste kaaslastega, kellega teil on alati imeliselt kiire.
Aga inglitelgi peaksid ju olema sõbrad. Selleks, et kui tõesti muud teha ei ole, minna ja rääkida oma imepärastest saavutustest elu lainetel. Oma imepärastest päevadest ja tegudest. Kirjeldada oma imelise elu möödumist. Või siis ehk hoopis pakkuda oma sõpradele ka võimalust vahel sellest elust ka osa saada. Ehk vahel harva oma sõpradega kokku saada või neile helistada, et uuesti mainida oma ülikiiret elu. Muidugi vahel leiabki selle aja. Aga siiski oleks liig pühendada seda vaid sõbrale. Sinna imelisse päeva tuleb kaasata veel imeline kaaslane, tema kaaslased, võibolla veel mõned teisedki võõrad, kes juhtuvad ligi olema. Ja jällegi on kõik lausa imeline.
Alati leidub imelisi andestatavaid vabandusi. Ohh, ma täna küll ei saa. Ma olen armunud, sa ju mõistad. Ma ootan telefonikõnet, sa ju mõistad. Mul on nii palju teha, sa ju mõistad. Ma olen oma imelise kaaslasega, sa ju mõistad. Mul on teised plaanid, sa ju mõistad. Kunagi, mõni teine kord eks. Ma helistan sulle millalgi.
Vihkan teid täna, et julgete mulle ette heita minu elu, seda arvustada ning hukka mõista. Halvustada minu valikuid, kuigi teid endid pole olemaski minu jaoks. Huvipuudus, eks ole. Ja kõige toredam on see, et “sõpradest” mõni üksik vaid leiab vahel aega selle lehe külastamiseks. Miks peakski. Just somebody, keda vahel sahtlist välja tõmmata kui vatinukku ning seejärel sahtlipõhja tagasi visata. Vaid altveetud lubadused, vaid hoolimatud äraütlemised mittemillegi nimel. Vaid tähelepanematus ning hoolimatus tunda ise vahel huvi.
Aga Teadke, et iga Teie julm hoolimatus
Jääb killuks südamesse
Iga Teie tähelepanematus
Kibestumiseks hinge
Iga Teie alandav sõna
Lõikab kui roosiokas
Iga Teie altveetud lubadus
Peegeldub vees pundunud laibana
Iga Teie vale naeratus
Kummitab unes irvitusena.
Nüüd olen valu ja varemete keskel
Unistuste haual
Kui Hävingu Kuninganna.
Vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan... Nii palju vihkan teid selle eest. Täna luban seda lõpuks ometi endale. Vihata täielikult teid kõiki. Vihkasin eile, vihkan täna ja ilmselt ka homme.
Kui täiuslik võib teie maailm olla. kui täiuslik võib teile maailm olla. vähemalt nii te kõik näitlete. Alati on kõik hästi, alati on kõik õigesti. Mitte kunagi pole mitte midagi natukene halvemini. Täiuslikud olete te kõik. Maapealsed inglid.
Aga veel olete te kohtunikud, süüdimõistjad, näpuga näitajad, kitsarinnalised ning piiratud maailmavaate ja silmaringiga inimesed. Halvustajad. Kõige targemad. Tahate alati vaid head. Läbi julmade sõnade. Läbi valu, mille valmistate. Tahate alati vaid parimat. Oma ilusate elude keskelt kohut mõistes. Uskumata kunagi kellessegi teisesse peale iseenda ja oma imeliste kaaslaste.
Ja mis saab pärast kohtumõistmist – mida ma võiksingi tahta inglitelt, nad ju lendavad ära. Unustavad sinu, kuni tuleb aeg uuesti kohut mõista. Uuesti näpuga poomisnöörile osutada, uuesti halvaks panevaid märkuseid teha. Senikaua poete aga kõik oma urgudesse. Elate seal oma imelisi elusid oma imeliste kaaslastega, kellega teil on alati imeliselt kiire.
Aga inglitelgi peaksid ju olema sõbrad. Selleks, et kui tõesti muud teha ei ole, minna ja rääkida oma imepärastest saavutustest elu lainetel. Oma imepärastest päevadest ja tegudest. Kirjeldada oma imelise elu möödumist. Või siis ehk hoopis pakkuda oma sõpradele ka võimalust vahel sellest elust ka osa saada. Ehk vahel harva oma sõpradega kokku saada või neile helistada, et uuesti mainida oma ülikiiret elu. Muidugi vahel leiabki selle aja. Aga siiski oleks liig pühendada seda vaid sõbrale. Sinna imelisse päeva tuleb kaasata veel imeline kaaslane, tema kaaslased, võibolla veel mõned teisedki võõrad, kes juhtuvad ligi olema. Ja jällegi on kõik lausa imeline.
Alati leidub imelisi andestatavaid vabandusi. Ohh, ma täna küll ei saa. Ma olen armunud, sa ju mõistad. Ma ootan telefonikõnet, sa ju mõistad. Mul on nii palju teha, sa ju mõistad. Ma olen oma imelise kaaslasega, sa ju mõistad. Mul on teised plaanid, sa ju mõistad. Kunagi, mõni teine kord eks. Ma helistan sulle millalgi.
Vihkan teid täna, et julgete mulle ette heita minu elu, seda arvustada ning hukka mõista. Halvustada minu valikuid, kuigi teid endid pole olemaski minu jaoks. Huvipuudus, eks ole. Ja kõige toredam on see, et “sõpradest” mõni üksik vaid leiab vahel aega selle lehe külastamiseks. Miks peakski. Just somebody, keda vahel sahtlist välja tõmmata kui vatinukku ning seejärel sahtlipõhja tagasi visata. Vaid altveetud lubadused, vaid hoolimatud äraütlemised mittemillegi nimel. Vaid tähelepanematus ning hoolimatus tunda ise vahel huvi.
Aga Teadke, et iga Teie julm hoolimatus
Jääb killuks südamesse
Iga Teie tähelepanematus
Kibestumiseks hinge
Iga Teie alandav sõna
Lõikab kui roosiokas
Iga Teie altveetud lubadus
Peegeldub vees pundunud laibana
Iga Teie vale naeratus
Kummitab unes irvitusena.
Nüüd olen valu ja varemete keskel
Unistuste haual
Kui Hävingu Kuninganna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar