Mis oli järel sellest tüdrukust, kes kunagi oli meenutanud teistele Elu ennast. Kelles oli värelenud süda, nahk ja hing... Mis oli see tüdruk nüüd, nüüd, kui tema silmadest polnud võimalik välja lugeda valesid ega reetlikust. Kui tema nahk oli muutunud tormide ja tuulte käes kõvaks ja parkunuks. Kui tema süda oli muutunud tuimaks pidevast ja alatisest valust. Kui tema hing oli õppinud ära lihtsa tõe: “Ära tunne, ära usalda, aga ela. Naudi, joobu, põleta. Võta kõik, mis võtta annab.”
Temas olid järel instinktid. See miski, mis kunagi tundus puudulik olevat. Loomalikud käitumismaneerid, mis ei vajanud mõtlemist, arutlemist, analüüsimist. Analüüs viiks vaid mõtteni odavusest, mille tunnistamine oleks võrdeline eneseuhkusest loobumisega. Mida lihtsam on inimene, seda vähem ta analüüsib. Seda vähem ta kahetseb. Seda kõrgem on tema eneseaustus.
Instinkt vaadata ilusaid mehi. Lõputud valelikud vaidlused ilu üle. Kas tõesti on võimalik seista niivõrd eraldi iseendast, oma sünnipärasest minast ja mitte tunnistada, et kõik naissoo esindajad lähtuvad instinktidest. Iga naine tahab saada last ilusa mehega, et laps oleks ilus. Ja siis, ehk kasvatada laps üles targa mehega. Või siis saada tütar ilusa mehega ja poeg targa mehega. Selle väljendi järel tulevad süüdistused võrdõiguslikkusest ja pealesunnitud ühiskonna reeglitest. Aga tegelikkuses on see vaikiv südamete tõde. Ilu maksab. Ilu müüb. Kõike vihkavas maailmas on see pea ainus, mis järel on.
Instinkt võtta vastu see, mida pakutakse. Kui vähegi tahtmist on. Ükskõik mis hinnaga, mis tingimustega. Minna kaasa ja mitte mõelda. Pärast mõelda. Kas pole kõik kordki elus varjunud selle väljendi taha. Kõik käis nii kiiresti. Ma vaid läksin kaasa. Truudus on võimaluse puudus, nagu öeldakse. Või siis tark kalkuleerimisvõime võimalustest ja nendele järgnevatest puudustest. Mille korral peab inimene olema tõeliselt tark ja kalkuleerimisvõimeline. Kuigi kõik on inimlikud ning igaüks võib igal hetkel minna kaasa endas ärkava impulsiivsusega. Mänguga. Eluga. Sest eks erandki kinnitab reeglit.
Kes ei oleks hinges petnud. On see lihtsam, vähem tähtsam? Unes veedetud tunnid kellegi teisega, kas see on truudus? Vargsi salaja kellegi teise seltsis veedetud hetked, kellegi teise tunnete õhutamine, kellegi teisega flirtimine, kellegi teisega väljas käimine? Kellegi teise käest salaja kinni hoidmine? Kellegi teise õrn puudutus, kellegi teise ihaldamine? Kellel on õigus defineerida piirid?
Truudusetus mõistetakse hukka vaid väga kokkuhoidvas sõpruskonnas. Sellest tuleb ka järgmine tunne, mis alles on: häbi. Häbi olla koos ja näidata ennast truudusetu inimesega teiste hukkamõistu pärast. Vajadus hoida teistest eemale ja salaja avada oma tundeid. Peita. Varjata ja valetada. Teeselda ükskõiksust. Lähedasemate inimeste ees. Kartuses oodata halvakspanevaid kommentaare. Halvaks panevaid pilke ja vihjeid. Kõige lähedasematelt. Kas pole mitte vastuolu...
Millegipärast on vabadust raske saavutada. Vabadust olla ja teha seda, mida hing ihaldab. Elada nii, nagu endale õige tundub. Või elada lihtsalt nii, kuis oskad. Vabadust armastada keda soovid ja olla kellega soovid. Vabadust teha vigu, suuri ja väikseid vigu. Vabadust lasta keegi teine vabaks. Vabadust loota andeks andmisele. Tundub, et vahel on see vabadus peaaegu võimatu saavutamiseks. Millegipärast. Kõigile meeldib ennast ja teisi piinata. Millegipärast.