Vahel, kui sa vaatad mulle otsa, tundub see olevat armastus. Vahel vaatan sind ning mõtlen, et äkki ma armastan sind.
Sinus on midagi, mida kelleski teises ei ole. See ei ole miski sõnadesse pandav ega käega katsutav. Seda ei näe keegi teine peale minu. Seda ei taju keegi teine peale minu. Vahel mulle vaid tundub, et see miski on sinus. Miski mille pärast arvan, et võibolla vahel armastan sind.
Keegi teine ei näe seda. Keegi teine ei tea seda. Keegi teine ei suudaks seda mõista. Seda pisikest armastust minu sees. Keegi teine ei saaks aru kui eriline see on. Kui tähtis. Kui mõistetamatu. Kui lubamatu.
Kui ma vaid suudaksin leida põhjuseid. Miks armastada või miks mitte. Miks mängida selle sõnaga. Miks tunda midagi sellist. Põhjuseid ei ole. Vaid see, kes sa vahel oled. Midagi sinu silmades. Midagi sinu sõnades. Sinu olemus. Midagi sarnast.
Sa meenutad mulle sügist. Punaseid, pruune ja kollaseid lehti maapinnal. Kõrgeid puid ning päikest neist läbi kumamas. Viimaseid sooje päevi. Vahel justkui augusti lõpp ning vahel kui oktoobri algus. Kuid alati veel soe. Veel, viimaseid päevi.
See, et sa ei tea, on ilmselt kõige õigem. Ma ei tahaks eales rikkuda hetke, mis praegu on. Ma ei tahaks rikkuda seda argipäevaga. Häbiga. Valuga. Ma ei tahaks, et see kaoks. Sest suhted on muutuvad. Armastus on mängitav. Kuid iseendale salaja armastamine on isiklik, äravõetamatu, rikkumatu.
Kui sa aimad minu pisikest armastust, siis ära ole sellepärast õnnetu. Kõik tuleb ja läheb. Vahel on õige mittemidagi vastu soovida. Veel parem kui sa ei aima midagi, vaid elad õnnelikus teadmatuses. Ja oled õnnelik. Vahel vaikselt omaette mõtled üksildusest. Ja su silmadesse ilmub maailma suurima kurbuse laik. Aga see möödub. Ning siis oled sa jälle õnnelik.
Võibolla armastangi ma seda, et sa oled õnnelik. Kadestamisväärselt õnnelik. Ja vahel, kui ma natukene armastan sind, olen ka mina õnnelik sinu õnne üle. Sul on kõik. Ja see peabki nii olema. Sa oled seda kõike väärt.

Räästast tilkus vett äbrisse. Amber oli pooleldi täis. Pooleldi tühi. Vihma oli just sadanud. Vihmapiisad helkisid rohulibledelt vastu. Ning aurasid ära tõusva päikese sooja embusesse. Puud sahistasid veetilkadest raskeid lehti ning üritasid väärikalt tõsta oma päid ülespoole. Päikese poole. Raputada vihmast märg kuub ning kuivatada seda algava kuuma suvepäikese käes.
Maasikate lõhn oli see, mille peale tekkis tahtmine üles tõusta. Teha silmad lahti ning minna vaatama kust see tuleb. Kuigi ka voodis oli hea. Lebada silmad kinni, pooleldi veel unenäomaailmas ning samas kuulata väljast kostvaid hääli. Kujutada ette tänast päeva. Segada reaalsust fantaasiaga. Kujutada ette täiesti võimatuid asju. Fantaseerida asjadest, mida poleks kellelegi rääkida tahtnud. Mida polnud kellelegi rääkida. Kuid mida salaja omaette võis nautida. Mõtelda.
Maasikatest toormoos ning soojad pannkoogid. Toormoos on tehtud just äsja õuest korjatud maasikatest. Sinna on lisatud suhkrut ning seejärel on maasikad lusikaga laiali sõtkutud. Pannkoogid on kuldpruunid, magusad. Tassis aurab kakao. Nii hea on kõndida tekki endal ümber hoides laua äärde. Võtta soe tass kätte ning vaadata aknast välja. Näha, et kõik ongi nii nagu peab. Vihmapiisad ning päike neid kuivatamas.
Ust lahti tehes õhkab vastu kuum-niisket õhku. Märja muru lõhna. Lämbe päikese lõhna. Soolaka mere lõhna. Niiskete puude lõhna. Suve lõhna. Võibolla oli see päev täiuslik. Polnud kedagi, kes oleks saanud seda talt ära võtta. Viia tema nauding minema, varastada tema päev, tema tunded, tema mõtted, tema unistused, tema fantaasiad. Varastada tema elu. Lüüa teda sellest suurema naudinguga. Isekusega. Tähelepanematusega. Ning suhetega.
Kas kellegi teise üksindus oli ka sama lõikav nagu temal? Kas keegi teine tundis ennast ka kui kohe-kohe kaljudelt alla libisev ronija, kes vajub ja vajub, seejärel haarab esimesest väljaulatuvast kivist kinni ja vinnab ennast veidi kõrgemale, et uuesti kukkuda. Kas keegi teine tundis ennast ka teistest eemalseisva osakesena, vähina kuldkalade seas? Kas keegi teine tundis ka põletavat üksildust, mis vaatas vastu akna tagant, teiste inimeste silmadest, sõnadest? Kas keegi teine tahtis ka meeletult panna käe vastu klaasi ning tunda midagi? Kas keegi teine mõtles ka, et elu peaks olema midagi palju enamat? Kas keegi teine müüs ka ennast sõnadega, tegudega ning ootas päästmist ja andeksandmist? Kas keegi teine tahtis ka vahel nii väga olla surnud, et vaid pääseda üksindusest?
“Tundsin sind nii vähe, et andsin endale õiguse vastutustundetult käituda. Liiga vähe, et tahta midagi enamat.”
“Tundsin sind liiga kaua ning tahtsin vaheldust. Tundsin end sinuga justkui puuri pandud vang.”
“Ma ei suudaks sind kunagi õnnelikuks teha. Sa vajad palju rohkem, kui minul pakkuda on.”
“Seda lille ma armastan ja ma ei saa teda murda, sest ta närtsiks... Nii tapame ennast aeglaselt kuni silmad surevad, koos nendega ka valu...”
“Armastasin sind niimodi nagu sa iial ei oska ette kujutada. Armastasin endale. Salaja. Ja mitte kunagi ei saa olla sellise inimese vastu ükskõikne. Aga ma ei tunne ju sind...”
Ja lõpuks oli ta alati üksi.
Valu rebestas teda täna jälle hingematva jõulisusega. Peksis tuima ükskõiksusega ning tema ei suutnud ennast kaitsta, ennast liigutada, vastu hakata. Pigem nautis ta kehalist karistust ning lootis sellest lunastust hingelisele piinale. Kurjadele mõtetele. Kurjadele tegudele. Ning tema vastu sooritatud kurjadele tegudele. Kehaline karistus pakkus leevendust hingevalule. Sirutad käe ette ning näed verd. Peenikesi triipe, mille tagant paistab ajutine kergendus. Lahtilaskmine valust. Lahtilaskmine tunnetest. Ja õiglusest.
Peeglisse vaadates oli kõik vale. Suur irvitav vale. Peeglist paistis tüdruk. Tavaline tüdruk. Juuksed sorakil rippumas näo ees. Ripsmetush laiali pisaratest. Pisarad jooksmas mööda põski, mööda kaela. Tüdruk karjumas. Soigumas. Valu tema külgedel kui must ähvardav udukogu. Vajumas tema poole. Tema peale. Pakkudes vaid iseennast. Seljataga Vale. Naerev põlastav Vale, kes oli võtnud endale ilusa tumedajuukselise targa tüdruku kuju. Alati naerev. Alati üleolev. Alati esimene. Ning tema vastas peeglitüdruk. Hingetu pilt. Portree. Kes vaid peegeldab ennast ümbritsevat. Mida valida? Mida valida selliste võimaluste hulgast?
Sina jääd igaveseks tema ellu kummitama. Sina, kes sa valisid kellegi teise. Kes sa eelistasid Valet. Mängu. Sinu lõhna mäletab ta siiani kui suve. Kui sügist, talve ja kevadet. Sina, kes sa tulid selleks, et minna. Kes sa puudutasid õrna tuulehoona südant ning seejärel tormasid vaikusesse. Kaduvusse. Sina, kes sa rebisid tema nelja seina vahelt minema lõpmatusse taevasse tähtede keskele lendama. Sina, kellega ta tundis ennast elavana. Sina, kelle silmades nägi ta samapalju valu, kui enda omades. Sina, muutlik vesi, mis kord jääna ning kord lumena teda külmetas ning seejärel keeva veena teda põletas. Sina, kes sa kunagi ei suuda mõista seda Valet, mille valisid. Sina, keda ta siiani hinges armastab, kui vikerkaarevärvilist unistust.
Tema jääb üksi.

Unustusse vajunud hetked. Need, mis kinkisid mõtte ja selguse. Ilu, mis oli. Arm, mis tegi õnnelikuks. Kas mäletate? Kas mäletate veel seda, mu kallid? Kuidas siis kõik veel oli. Klaver. Muusika. Kunst. Kirjandus. Sõnad. Pessimism. Maailm ja Meie. Meie selle keskpunktis.
Kunagi kui nutsin, ütlesid sa, et koguksin kurbuse enda seest peopesadesse. Sulgeksin silmad. Ja mõtleksin selle kõkehaarava kurbuse ümber millekski heaks. Armastuseks. Ja puhuksin selle minema, saadaksin sinna, kus seda vaja on. Ma saatsin selle armastuse kõigile kurbadele ja üksikutele lastele. Ja ma suutsin seda teha sinuga.
Kunagi uskusime me kõik, et armastuse nimel võib surra. Et armastuse nimel surrakse. See tundus olevat suurim ohver. Suurim kingitus. Midagi puhtaimat. Nüüd on kõik muutunud ja keegi pole surnud. Igaüks elab justkui häbenedes oma elusolekut. Ja samas oleme liiga surnud. Naervad maskid. Tühjad kipsist teatrinäod.
Elu jäi maha. Loomingusse ehk. Kirjadesse, luuletustesse, maalidesse, muusikasse. Lubadustesse. Kui hoidsime kõik koos kätest kinni ja lubasime mitte kunagi lahti lasta. Kuid siiski lasksime...
Aga portree jääb alatiseks vaatama. Ja meenutab ridu, mis meid ühendasid.
Äraõitsenud ämblikuvõrgus
Keset kadakamarjade kilde
Millelt mõruhaput mahla veel nõrgus
Peksles eilsete päevade pilge
Tühje tõotusi veriselt keelelt
Voolas hääletult märjale maale
Mis sest enam, on muutunud meeled
Tõstku teised nüüd mürgipokaale
Olgu otsides rõõmsad ja rahul
Lõpuks leides, mis kord juba leiti
Valed shampuseklaaside vahul
Meenutagu ehk mõnikord meidki.
Teile, keda ma olen armastanud nii palju ning jään igavesti armastama.