Vahel, kui sa vaatad mulle otsa, tundub see olevat armastus. Vahel vaatan sind ning mõtlen, et äkki ma armastan sind.
Sinus on midagi, mida kelleski teises ei ole. See ei ole miski sõnadesse pandav ega käega katsutav. Seda ei näe keegi teine peale minu. Seda ei taju keegi teine peale minu. Vahel mulle vaid tundub, et see miski on sinus. Miski mille pärast arvan, et võibolla vahel armastan sind.
Keegi teine ei näe seda. Keegi teine ei tea seda. Keegi teine ei suudaks seda mõista. Seda pisikest armastust minu sees. Keegi teine ei saaks aru kui eriline see on. Kui tähtis. Kui mõistetamatu. Kui lubamatu.
Kui ma vaid suudaksin leida põhjuseid. Miks armastada või miks mitte. Miks mängida selle sõnaga. Miks tunda midagi sellist. Põhjuseid ei ole. Vaid see, kes sa vahel oled. Midagi sinu silmades. Midagi sinu sõnades. Sinu olemus. Midagi sarnast.
Sa meenutad mulle sügist. Punaseid, pruune ja kollaseid lehti maapinnal. Kõrgeid puid ning päikest neist läbi kumamas. Viimaseid sooje päevi. Vahel justkui augusti lõpp ning vahel kui oktoobri algus. Kuid alati veel soe. Veel, viimaseid päevi.
See, et sa ei tea, on ilmselt kõige õigem. Ma ei tahaks eales rikkuda hetke, mis praegu on. Ma ei tahaks rikkuda seda argipäevaga. Häbiga. Valuga. Ma ei tahaks, et see kaoks. Sest suhted on muutuvad. Armastus on mängitav. Kuid iseendale salaja armastamine on isiklik, äravõetamatu, rikkumatu.
Kui sa aimad minu pisikest armastust, siis ära ole sellepärast õnnetu. Kõik tuleb ja läheb. Vahel on õige mittemidagi vastu soovida. Veel parem kui sa ei aima midagi, vaid elad õnnelikus teadmatuses. Ja oled õnnelik. Vahel vaikselt omaette mõtled üksildusest. Ja su silmadesse ilmub maailma suurima kurbuse laik. Aga see möödub. Ning siis oled sa jälle õnnelik.
Võibolla armastangi ma seda, et sa oled õnnelik. Kadestamisväärselt õnnelik. Ja vahel, kui ma natukene armastan sind, olen ka mina õnnelik sinu õnne üle. Sul on kõik. Ja see peabki nii olema. Sa oled seda kõike väärt.