Räästast tilkus vett äbrisse. Amber oli pooleldi täis. Pooleldi tühi. Vihma oli just sadanud. Vihmapiisad helkisid rohulibledelt vastu. Ning aurasid ära tõusva päikese sooja embusesse. Puud sahistasid veetilkadest raskeid lehti ning üritasid väärikalt tõsta oma päid ülespoole. Päikese poole. Raputada vihmast märg kuub ning kuivatada seda algava kuuma suvepäikese käes.
Maasikate lõhn oli see, mille peale tekkis tahtmine üles tõusta. Teha silmad lahti ning minna vaatama kust see tuleb. Kuigi ka voodis oli hea. Lebada silmad kinni, pooleldi veel unenäomaailmas ning samas kuulata väljast kostvaid hääli. Kujutada ette tänast päeva. Segada reaalsust fantaasiaga. Kujutada ette täiesti võimatuid asju. Fantaseerida asjadest, mida poleks kellelegi rääkida tahtnud. Mida polnud kellelegi rääkida. Kuid mida salaja omaette võis nautida. Mõtelda.
Maasikatest toormoos ning soojad pannkoogid. Toormoos on tehtud just äsja õuest korjatud maasikatest. Sinna on lisatud suhkrut ning seejärel on maasikad lusikaga laiali sõtkutud. Pannkoogid on kuldpruunid, magusad. Tassis aurab kakao. Nii hea on kõndida tekki endal ümber hoides laua äärde. Võtta soe tass kätte ning vaadata aknast välja. Näha, et kõik ongi nii nagu peab. Vihmapiisad ning päike neid kuivatamas.
Ust lahti tehes õhkab vastu kuum-niisket õhku. Märja muru lõhna. Lämbe päikese lõhna. Soolaka mere lõhna. Niiskete puude lõhna. Suve lõhna. Võibolla oli see päev täiuslik. Polnud kedagi, kes oleks saanud seda talt ära võtta. Viia tema nauding minema, varastada tema päev, tema tunded, tema mõtted, tema unistused, tema fantaasiad. Varastada tema elu. Lüüa teda sellest suurema naudinguga. Isekusega. Tähelepanematusega. Ning suhetega.
Kas kellegi teise üksindus oli ka sama lõikav nagu temal? Kas keegi teine tundis ennast ka kui kohe-kohe kaljudelt alla libisev ronija, kes vajub ja vajub, seejärel haarab esimesest väljaulatuvast kivist kinni ja vinnab ennast veidi kõrgemale, et uuesti kukkuda. Kas keegi teine tundis ennast ka teistest eemalseisva osakesena, vähina kuldkalade seas? Kas keegi teine tundis ka põletavat üksildust, mis vaatas vastu akna tagant, teiste inimeste silmadest, sõnadest? Kas keegi teine tahtis ka meeletult panna käe vastu klaasi ning tunda midagi? Kas keegi teine mõtles ka, et elu peaks olema midagi palju enamat? Kas keegi teine müüs ka ennast sõnadega, tegudega ning ootas päästmist ja andeksandmist? Kas keegi teine tahtis ka vahel nii väga olla surnud, et vaid pääseda üksindusest?
“Tundsin sind nii vähe, et andsin endale õiguse vastutustundetult käituda. Liiga vähe, et tahta midagi enamat.”
“Tundsin sind liiga kaua ning tahtsin vaheldust. Tundsin end sinuga justkui puuri pandud vang.”
“Ma ei suudaks sind kunagi õnnelikuks teha. Sa vajad palju rohkem, kui minul pakkuda on.”
“Seda lille ma armastan ja ma ei saa teda murda, sest ta närtsiks... Nii tapame ennast aeglaselt kuni silmad surevad, koos nendega ka valu...”
“Armastasin sind niimodi nagu sa iial ei oska ette kujutada. Armastasin endale. Salaja. Ja mitte kunagi ei saa olla sellise inimese vastu ükskõikne. Aga ma ei tunne ju sind...”
Ja lõpuks oli ta alati üksi.
Valu rebestas teda täna jälle hingematva jõulisusega. Peksis tuima ükskõiksusega ning tema ei suutnud ennast kaitsta, ennast liigutada, vastu hakata. Pigem nautis ta kehalist karistust ning lootis sellest lunastust hingelisele piinale. Kurjadele mõtetele. Kurjadele tegudele. Ning tema vastu sooritatud kurjadele tegudele. Kehaline karistus pakkus leevendust hingevalule. Sirutad käe ette ning näed verd. Peenikesi triipe, mille tagant paistab ajutine kergendus. Lahtilaskmine valust. Lahtilaskmine tunnetest. Ja õiglusest.
Peeglisse vaadates oli kõik vale. Suur irvitav vale. Peeglist paistis tüdruk. Tavaline tüdruk. Juuksed sorakil rippumas näo ees. Ripsmetush laiali pisaratest. Pisarad jooksmas mööda põski, mööda kaela. Tüdruk karjumas. Soigumas. Valu tema külgedel kui must ähvardav udukogu. Vajumas tema poole. Tema peale. Pakkudes vaid iseennast. Seljataga Vale. Naerev põlastav Vale, kes oli võtnud endale ilusa tumedajuukselise targa tüdruku kuju. Alati naerev. Alati üleolev. Alati esimene. Ning tema vastas peeglitüdruk. Hingetu pilt. Portree. Kes vaid peegeldab ennast ümbritsevat. Mida valida? Mida valida selliste võimaluste hulgast?
Sina jääd igaveseks tema ellu kummitama. Sina, kes sa valisid kellegi teise. Kes sa eelistasid Valet. Mängu. Sinu lõhna mäletab ta siiani kui suve. Kui sügist, talve ja kevadet. Sina, kes sa tulid selleks, et minna. Kes sa puudutasid õrna tuulehoona südant ning seejärel tormasid vaikusesse. Kaduvusse. Sina, kes sa rebisid tema nelja seina vahelt minema lõpmatusse taevasse tähtede keskele lendama. Sina, kellega ta tundis ennast elavana. Sina, kelle silmades nägi ta samapalju valu, kui enda omades. Sina, muutlik vesi, mis kord jääna ning kord lumena teda külmetas ning seejärel keeva veena teda põletas. Sina, kes sa kunagi ei suuda mõista seda Valet, mille valisid. Sina, keda ta siiani hinges armastab, kui vikerkaarevärvilist unistust.
Tema jääb üksi.