Unustusse vajunud hetked. Need, mis kinkisid mõtte ja selguse. Ilu, mis oli. Arm, mis tegi õnnelikuks. Kas mäletate? Kas mäletate veel seda, mu kallid? Kuidas siis kõik veel oli. Klaver. Muusika. Kunst. Kirjandus. Sõnad. Pessimism. Maailm ja Meie. Meie selle keskpunktis.
Kunagi kui nutsin, ütlesid sa, et koguksin kurbuse enda seest peopesadesse. Sulgeksin silmad. Ja mõtleksin selle kõkehaarava kurbuse ümber millekski heaks. Armastuseks. Ja puhuksin selle minema, saadaksin sinna, kus seda vaja on. Ma saatsin selle armastuse kõigile kurbadele ja üksikutele lastele. Ja ma suutsin seda teha sinuga.
Kunagi uskusime me kõik, et armastuse nimel võib surra. Et armastuse nimel surrakse. See tundus olevat suurim ohver. Suurim kingitus. Midagi puhtaimat. Nüüd on kõik muutunud ja keegi pole surnud. Igaüks elab justkui häbenedes oma elusolekut. Ja samas oleme liiga surnud. Naervad maskid. Tühjad kipsist teatrinäod.
Elu jäi maha. Loomingusse ehk. Kirjadesse, luuletustesse, maalidesse, muusikasse. Lubadustesse. Kui hoidsime kõik koos kätest kinni ja lubasime mitte kunagi lahti lasta. Kuid siiski lasksime...
Aga portree jääb alatiseks vaatama. Ja meenutab ridu, mis meid ühendasid.
Äraõitsenud ämblikuvõrgus
Keset kadakamarjade kilde
Millelt mõruhaput mahla veel nõrgus
Peksles eilsete päevade pilge
Tühje tõotusi veriselt keelelt
Voolas hääletult märjale maale
Mis sest enam, on muutunud meeled
Tõstku teised nüüd mürgipokaale
Olgu otsides rõõmsad ja rahul
Lõpuks leides, mis kord juba leiti
Valed shampuseklaaside vahul
Meenutagu ehk mõnikord meidki.
Teile, keda ma olen armastanud nii palju ning jään igavesti armastama.