Tantsi minuga täna. Läbi tähtede, läbi pisarate. Tantsime kuu heitlikus valguses. Tantsime minema siit maailmast. Tantsime teistele planeetitele, võõrastesse kohtadesse. Unustame iseend ja loobume kõigest. Ainult tule täna minuga.
Kui on hingematvalt ilus ja hea, siis alati see puruneb. Seepärast jätame kõik. Viskame minema valu ja lahkume. Meie südant ei ole maailm osanud leida. Osanud saada ega hoida. Ja see polegi mingi kadu. See on vaid tühine.
Vaata, kui ilus on kuskil mujal. Kui hea. Kui vabastav. Vaata, kui õnnelikud nad on. Vaata, kui rahulikud. Seal, kuskil, mujal. Kus siis on öö, kui kuumus kõrvetab hinges. Kus on päev, kui päike tantsib südames. Kus keegi seisab su kõrval valges liivarannas rohekas-siniste lainete ees. Kus keegi vaatab üksikut luike ja kuu kumab taustaks taevas. Kus keegi hoiab sind öösel enda lähedal. Nii lähedal, et kuuled tema hingamist. Kus keegi on sulle olemas.
See maailm siin vaid on. Lõputult sarnane, ühesugune. Muutmatu. Täis õnne puudumist, enese müümist, vigasid. Keegi ei põleta lõpuni. Keegi ei ela lõpuni. Keegi ei tantsi täna öösel.
Usu mind, me tantsiksime lõpmatusse. Naerdes, elades, õnnes. Kui sa vaid täna tantsiksid minuga. Unustaksid igavese kurbuse. Elaksid unistuses. Ja kunagi maailm andestaks meile.

Kurbus põletab hinge. Nagu põrgutuli. Kõrvetab.
Täna ma tapsin sinu. Tapsin sinu juba ammu. Mürgiga. Mürgitasin sind aeglaselt. Aastaid. Piinasin. Ning siis andsin viimase otsustava hoobi. Hävitasin kõik. Kõik, mis üldse veel järel oli. Purustasin kõik.
Justkui tuim lihatükk. Kes hävitab kõike, mis tead ümbritseb. Justkui skorpion. Kes vargsi salaja ligineb. Ja siis hammustab. Tapab. Kõike ja kõiki. Ning on pidevalt üksi. Omas mürgis. Omas valus.
Südametunnistus on naljakas asi. Kui ta ei oska midagi teha, siis ta ka ei tee midagi. Istub omaette ja häbeneb. Mõnda aega. Siis unustab. Kuigi surma ei unustada kunagi. See kõnnib alati hääletu varjuna kaasas. Surnud ei andesta.
Anna andeks, et olen selline. Anna andeks, et teen haiget. Et rikun teiste elusid. Enda elu. Anna andeks kõige eest. Mis ma teinud olen. Valu eest. Sõnade eest. Viha eest. Kurjuse eest. Tänamatuse eest. Süüdistuste eest. Palun anna andeks.
Palun andke andeks. Olite küll kallid. Tähendasite palju. Ka siis, kui millestki ei piisanud. Kui miski polnud küllalt hea. Aga maailm oleks õnnelikum, kui mina oleksin olemata. Oleksin olnud olemata.
Igalpool, kust olen läbi tulnud, on järel vaid häving. Rusud, pisarad, seest jäätunud hinged. Igale poole olen ma toonud kurjust, hävitust, langust. Silmakirjateener. Õpetab teisi elama. Õpetab teisi tundma. Ise midagi teadmata. Täna lähen ma jälle lendama. Vaatan oma läbitallatud radasid. Ja üksildane kuu valvab minu teekonda. Must pimedus katab mind tumeda mantlina. Kui ma jõuan sinuni, siis leian ka veidike andestust. Edasi minemiseks ja vigadele vastu astumiseks. Kui ma jõuan sinuni...

Ma oleksin olnud sulle kõik. Oleksin olnud sulle hea, oleksin olnud kallis. Oleksin hoolitsenud sinu eest, oleksin andnud sulle kõik. Kõik, mida sa oleksid tahtnud. Oleksin teinud sinu jaoks kõik. Oleksin kinkinud sulle kõik. Lubanud sulle kõik. Oleksin hoidnud sind, oleksin hellitanud sind. Lohutanud sind, armastanud sind. Andestanud sulle.
Kui sa oleksid tahtnud olla minuga. Vananeda minuga. Armastada mind sellisena, nagu ma olen. Hoolinud minust. Hoidnud mind. Näinud mind. Märganud mind. Kui sa oleksid vaid tahtnud.
Nüüd on järel pimedus. Ja lõpmatu tühjus. Kui olen üksi, on mu ümber vaid tühjus. Tühjad seinad ja laed, tühi tuba, tühi ruum. Otsatu piiritu tühjus. Justkui tükk minust oleks puudu. Justkui minu teisik oleks kadunud. Justkui minu teine pool oleks mind hüljanud. Jätnud oma elu nimel. Jätnud ükskõik mille nimel. Vaid tühjus vaatab vastu hommikul, kui avan silmad. Kui söön. Kui sõidan bussiga. Kui räägin juttu. Kui teen oma igapäevaseid asju. Igal hetkel vaid tühjus. Ja üksindus.
Teadsin, et ei armasta. Tean siiani, et nii on parim. Aga miks olen nii tühi? Miks on vajadus piinavam, kui otsa lõppenud armastus? Miks tahan sind enda kõrvale seisma, naerma, kui sa olid vaid keegi. Kui sa ei tähendanud midagi. Ei pakkunud midagi. Kui ma ei tundnud midagi. Miks siis igatsen sind. Sõltun sinust?
Tean, et olen üksi õnnelikum. Kunagi. Tean, et oleme eraldi õnnelikumad. Et elame eraldi elusid. Eraldi maailmates. Eraldi inimeste seas. Tean, et vajan midagi muud. Et sina tõid kaasa vaid valu. Ja hävingut. Aga mis siis, kui sul oli õigus. Et viga on minus. Minu suurtes nõudmistes. Minu ideaalsuse otsingus. Mida keegi ei suuda täita. Mis siis, kui sul on õigus?
Tunnen, et ei ole väärt midagi enamat. Et ei leia kunagi kedagi sellist, kes armastaks mind sellisena, nagu ma olen. Kes hoiaks mind, kui seda vajan. Kes ei keeraks selga. Kedagi, kes tahaks mind, vajaks mind. Tunnen, et ma ei leia kunagi midagi sellist. Midagi õiget. Ja oskan olla vaid üksi.
Kõik, mis ma sulle suutsin pakkuda, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin olla, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin teha, on tühine. Kõik, mis ma olen, on tühine. Sest kõigest hoolimata ei olnud ma piisavalt hea. Piisavalt ilus, tark. Piisavalt vajalik. Piisavalt väärt hoidmist. Piisavalt väärt õnne. Ma olin kehvem kui teised. Olen siiani.
Kui ma avan silmad, on seal vaid kaks võimalust. Kas hoida silmi lahti või need uuesti sulgeda. Jääda magama. Lõpmatusse unne. Kuivõrd meeldiv tundub see. Kuivõrd ahvatlev. Ohtude vaba. Valu vaba. Täis unustust. Ja andestust. Ja lõpmatust. Sest milleks teada, et sa ei ole armastanud. Et ma ei suutnud panna sind armastada. Milleks kanda seda teadmist endas. Iga sekund, päev, tund. Milleks teada ja mitte mõista. Milleks olla olemas selles teadmises. Kui mõttetu see on.
Justkui enam ei loe miski mitte midagi. Minu puuduv armastus ja sinu puuduv armastus. Kaks miinust annab kokku plussi. Ületamatu tõkke. Minu elule. Minu edasi elamisele. Kui seal on järel vaid lõpmatu kuristik. Ületamatu kuristik. Ja piinav tühjus. Millest ei päästa miski. Peale lõpu.

Ma tean, et ei armasta sind. Ükskõik kui kummaline see ka ei tunduks. Ma tean, et sa oled vaid keegi. Keegi, kelle puhul mul on hea meel, et ta olemas on. Keegi, kellega tahan oma üksluist aega veeta. Keegi, kes annab mu mõttetule elule mõtte. Keegi, kes hoiab mind, kui mul seda vaja on. Kuid ma ei armasta sind enam.
Naljakas, et ka sina tead seda. Et meie vahel pole armastust. Ja see ei tee haiget. See ei tee kurvaks. See ei murra. Kuid see teadmine on alati meie vahel. Et see pole see. Et võiks olla teisiti. Kellegi teisega.
Mul on kahju, et kõik nii on. Mul on hea meel, et kõik nii on. Ma ei tea, kas ma kunagi jõuan mingi muu tõeni. Kui selleni, mis on sinuga. Ja minu ebakindlusega. Sinu ebakindlusega.
Mulle meeldib sinu impulsiivsus. Sinu naer. Sinu naljad. Sinu kordaminekud. Mulle meeldib sinuga olla. sind hoida. Olla sinule olemas. Naeratada sinule. Lõbutseda sinuga. Toetuda sinule. Aga sa ei tee mind õnnelikuks.
Seda ütles Tema. Et sa ei tee mind kunagi õnnelikuks. Kahjuks või õnneks oli tal õigus. Ma ei kahetse oma otsuseid. Aga ma tean, et see on tõde. Sinu silmades ei ole minu jaoks elu. Sest. Sest see elu oli kelleski teises.
Üks hetk võib tähendada rohkem kui miski muu. Üks sõna, üks lause. Midagi, mida keegi ütles. Midagi, mida keegi tegi. See, kuidas keegi käitus. Selles keegi’s oli minu elu. Minu langemine. Minu lõplikkus.
Ta oli minu unistus. Minu otsing. On siiani. Minu unedes. Minu unistustes. Hoiab käest. Ütleb midagi. On see Eriline. Millegipärast on see nii. Et tema ei kao. Ei unune. Mälestus temast ei hääbu. Teda ma ilmselt armastasin rohkem kui kedagi teist. Salaja, vaikselt, iseendale. Iseennast sellest teadvustamata. Ise midagi tegemata. Ma ei saa temast üle.
Kuigi sa tulid mu ellu vaid viivuks. Oled sa siin siiani. Minu tegemistest hoolimata. Minu sõnadest hoolimata. Oled mu saialill. Oled mu ideaalne unenägu. Kui ma vaid teaksin, aimaksin. Et olen midagi ka sinule. Teades, et ei oska midagi ei hoida. Ei oska millestki midagi õiget teha. Ei oska jätta kõike rikkumata. Ei oska olla see õige. Siiski arvan, et armastan sind. Tundub, et oled mu elu armastus. Kättesaamatu, püüdmatu, hävitatud. Oled siiski see, kes mind äratas. Minu enese tahtest hoolimata. Oled minu inimene.