Ma oleksin olnud sulle kõik. Oleksin olnud sulle hea, oleksin olnud kallis. Oleksin hoolitsenud sinu eest, oleksin andnud sulle kõik. Kõik, mida sa oleksid tahtnud. Oleksin teinud sinu jaoks kõik. Oleksin kinkinud sulle kõik. Lubanud sulle kõik. Oleksin hoidnud sind, oleksin hellitanud sind. Lohutanud sind, armastanud sind. Andestanud sulle.
Kui sa oleksid tahtnud olla minuga. Vananeda minuga. Armastada mind sellisena, nagu ma olen. Hoolinud minust. Hoidnud mind. Näinud mind. Märganud mind. Kui sa oleksid vaid tahtnud.
Nüüd on järel pimedus. Ja lõpmatu tühjus. Kui olen üksi, on mu ümber vaid tühjus. Tühjad seinad ja laed, tühi tuba, tühi ruum. Otsatu piiritu tühjus. Justkui tükk minust oleks puudu. Justkui minu teisik oleks kadunud. Justkui minu teine pool oleks mind hüljanud. Jätnud oma elu nimel. Jätnud ükskõik mille nimel. Vaid tühjus vaatab vastu hommikul, kui avan silmad. Kui söön. Kui sõidan bussiga. Kui räägin juttu. Kui teen oma igapäevaseid asju. Igal hetkel vaid tühjus. Ja üksindus.
Teadsin, et ei armasta. Tean siiani, et nii on parim. Aga miks olen nii tühi? Miks on vajadus piinavam, kui otsa lõppenud armastus? Miks tahan sind enda kõrvale seisma, naerma, kui sa olid vaid keegi. Kui sa ei tähendanud midagi. Ei pakkunud midagi. Kui ma ei tundnud midagi. Miks siis igatsen sind. Sõltun sinust?
Tean, et olen üksi õnnelikum. Kunagi. Tean, et oleme eraldi õnnelikumad. Et elame eraldi elusid. Eraldi maailmates. Eraldi inimeste seas. Tean, et vajan midagi muud. Et sina tõid kaasa vaid valu. Ja hävingut. Aga mis siis, kui sul oli õigus. Et viga on minus. Minu suurtes nõudmistes. Minu ideaalsuse otsingus. Mida keegi ei suuda täita. Mis siis, kui sul on õigus?
Tunnen, et ei ole väärt midagi enamat. Et ei leia kunagi kedagi sellist, kes armastaks mind sellisena, nagu ma olen. Kes hoiaks mind, kui seda vajan. Kes ei keeraks selga. Kedagi, kes tahaks mind, vajaks mind. Tunnen, et ma ei leia kunagi midagi sellist. Midagi õiget. Ja oskan olla vaid üksi.
Kõik, mis ma sulle suutsin pakkuda, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin olla, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin teha, on tühine. Kõik, mis ma olen, on tühine. Sest kõigest hoolimata ei olnud ma piisavalt hea. Piisavalt ilus, tark. Piisavalt vajalik. Piisavalt väärt hoidmist. Piisavalt väärt õnne. Ma olin kehvem kui teised. Olen siiani.
Kui ma avan silmad, on seal vaid kaks võimalust. Kas hoida silmi lahti või need uuesti sulgeda. Jääda magama. Lõpmatusse unne. Kuivõrd meeldiv tundub see. Kuivõrd ahvatlev. Ohtude vaba. Valu vaba. Täis unustust. Ja andestust. Ja lõpmatust. Sest milleks teada, et sa ei ole armastanud. Et ma ei suutnud panna sind armastada. Milleks kanda seda teadmist endas. Iga sekund, päev, tund. Milleks teada ja mitte mõista. Milleks olla olemas selles teadmises. Kui mõttetu see on.
Justkui enam ei loe miski mitte midagi. Minu puuduv armastus ja sinu puuduv armastus. Kaks miinust annab kokku plussi. Ületamatu tõkke. Minu elule. Minu edasi elamisele. Kui seal on järel vaid lõpmatu kuristik. Ületamatu kuristik. Ja piinav tühjus. Millest ei päästa miski. Peale lõpu.