Kurbus põletab hinge. Nagu põrgutuli. Kõrvetab.
Täna ma tapsin sinu. Tapsin sinu juba ammu. Mürgiga. Mürgitasin sind aeglaselt. Aastaid. Piinasin. Ning siis andsin viimase otsustava hoobi. Hävitasin kõik. Kõik, mis üldse veel järel oli. Purustasin kõik.
Justkui tuim lihatükk. Kes hävitab kõike, mis tead ümbritseb. Justkui skorpion. Kes vargsi salaja ligineb. Ja siis hammustab. Tapab. Kõike ja kõiki. Ning on pidevalt üksi. Omas mürgis. Omas valus.
Südametunnistus on naljakas asi. Kui ta ei oska midagi teha, siis ta ka ei tee midagi. Istub omaette ja häbeneb. Mõnda aega. Siis unustab. Kuigi surma ei unustada kunagi. See kõnnib alati hääletu varjuna kaasas. Surnud ei andesta.
Anna andeks, et olen selline. Anna andeks, et teen haiget. Et rikun teiste elusid. Enda elu. Anna andeks kõige eest. Mis ma teinud olen. Valu eest. Sõnade eest. Viha eest. Kurjuse eest. Tänamatuse eest. Süüdistuste eest. Palun anna andeks.
Palun andke andeks. Olite küll kallid. Tähendasite palju. Ka siis, kui millestki ei piisanud. Kui miski polnud küllalt hea. Aga maailm oleks õnnelikum, kui mina oleksin olemata. Oleksin olnud olemata.
Igalpool, kust olen läbi tulnud, on järel vaid häving. Rusud, pisarad, seest jäätunud hinged. Igale poole olen ma toonud kurjust, hävitust, langust. Silmakirjateener. Õpetab teisi elama. Õpetab teisi tundma. Ise midagi teadmata. Täna lähen ma jälle lendama. Vaatan oma läbitallatud radasid. Ja üksildane kuu valvab minu teekonda. Must pimedus katab mind tumeda mantlina. Kui ma jõuan sinuni, siis leian ka veidike andestust. Edasi minemiseks ja vigadele vastu astumiseks. Kui ma jõuan sinuni...