Tantsi minuga täna. Läbi tähtede, läbi pisarate. Tantsime kuu heitlikus valguses. Tantsime minema siit maailmast. Tantsime teistele planeetitele, võõrastesse kohtadesse. Unustame iseend ja loobume kõigest. Ainult tule täna minuga.
Kui on hingematvalt ilus ja hea, siis alati see puruneb. Seepärast jätame kõik. Viskame minema valu ja lahkume. Meie südant ei ole maailm osanud leida. Osanud saada ega hoida. Ja see polegi mingi kadu. See on vaid tühine.
Vaata, kui ilus on kuskil mujal. Kui hea. Kui vabastav. Vaata, kui õnnelikud nad on. Vaata, kui rahulikud. Seal, kuskil, mujal. Kus siis on öö, kui kuumus kõrvetab hinges. Kus on päev, kui päike tantsib südames. Kus keegi seisab su kõrval valges liivarannas rohekas-siniste lainete ees. Kus keegi vaatab üksikut luike ja kuu kumab taustaks taevas. Kus keegi hoiab sind öösel enda lähedal. Nii lähedal, et kuuled tema hingamist. Kus keegi on sulle olemas.
See maailm siin vaid on. Lõputult sarnane, ühesugune. Muutmatu. Täis õnne puudumist, enese müümist, vigasid. Keegi ei põleta lõpuni. Keegi ei ela lõpuni. Keegi ei tantsi täna öösel.
Usu mind, me tantsiksime lõpmatusse. Naerdes, elades, õnnes. Kui sa vaid täna tantsiksid minuga. Unustaksid igavese kurbuse. Elaksid unistuses. Ja kunagi maailm andestaks meile.