Kurbus vajub üle minu. Justkui lõppematu orkaan. Justkui hävingut ennustav lämbus enne äikesetormi. Justkui kõrged vahused lained peksmas liiva julma ükskõiksusega.
Ma ei saa pöörduda tagasi sinna, kust olen tulnud. Saada selleks, kes olen olnud. Saan vaid peita end mineviku eest. Mitte mäletada. Mitte meenutada. Mitte pidada seda enda eluks. See oleks häving.
Jooksen ära. Iseenda eest. Oma saatuse eest. Tahaksin kaugele, tahaksin ära. Kust ei püüa mind ükski endine päikesekiir. Kus ei hävita mind ükski klaasikild. Kus ei puuduta mind lõikavalt külm jää. Kus ei hävita mind kadunud tunded ja tundetud sõnad. Kus kõik vaid seisab. Igavikulises olematuses. Vaikuses.
Ma tean nii hästi, et homme sa lähed. Otsima vikerkaart. Otsima tabamatut. Ja kui väga ma ka seda ei taha, pean ma laskma sul minna. Sest sinu õnn on muutunud minu õnneks. Ja sinu kurbust kannan ka mina endas. Kuidas see sööb. Näha kurba teadlikkust sinu silmadest. Teada, et see ei ole sinu jaoks see. Teada, et sa tahad minna. Kuigi armastan sind.
Kui lähed, jään üksi oma minevikuga. Oma olemusega. Teades, et olen kogenud imelist. Jään siiski üksi. Lõpuks.

Kui hea on tunda end elavana. Panna käsi vastu kassi pehmet karva ja tunda sellest mõnu. Tunda riide puudutust vastu nahka. Nuusutada kuumast lämbuvat muru. Kuulata hullutavat muusikat. Teada, et oled elus. Et oled õnnelik. Et kõik võib muutuda. Aga tunda seda iga rakuga.
Magus-valus õnn. Nii hea ja samas nii piinav. Joovastav. Hullumeelne. Kirgastav. Näha helesinise taeva kohal üksikut lindu. Ujuda kuupaistes lõpmatusse. Naerda ja naeratada. Uskuda imelistesse imedesse. Armastusse. Igatsusse. Igavikku. Lootusesse.
Täna oled sa maailma kallis. Täna oled sa minu. Täna oled sa täiuslik. Homme kõik muutub. Homme tuleb sügis. Ja sa oled justkui puu, mis loobub suvel nii rohelisena õitsenud lehtedest. Viskad need maha. Justkui ei tähendakski need midagi. Et vajuda unne. Et vajuda ootusesse. Uue kevade lootusesse.
Täna armastan ma sind. Nagu ei iial varem. Nagu ei kunagi hiljem. Täna oled sa kinkinud mulle täiuslikkuse. Mida pole varem kusagilt leidnud. Täna olid sina see õige, kuigi jäid iseendaks. See oli ime. Minu jaoks. Oli see kõik.
Sinuga tahan ma olla. Sinul tahan ma käest hoida. Sind tahan ma suudelda. Sinu jaoks meeletusi teha. Sinu jaoks hea välja näha. Sind hoida ja kallistada. Sinule tahan ma olla. Sina oled mu mõte. Mu tegu, mu otsing. Täna, praegu oled sa kõik. Ja ma ei kujuta end ette sinuta.
Kallim, luba end armastada. Täna, praegu, sel ilusal kordumatul hetkel. Luba ma upun sinusse ja imetlen sind. Luba, ma hoian sind täna. Luba ma olen see, kelleks enam kunagi ei saa. Luba ma naudin su täiuslikkust.

Tahaksin pudeneda su käte vahel kildudeks. Tahaksin hingata sisse sama õhku mis sinagi ning seejärel vajuda igavesse õnnelikkusesse. Tahaksin tunda su pulsi kiirenemist, tahaksin uppuda sinusse.
Olen uppunud sinusse nii lootusetult, meeletult, joovastavalt. Kuigi hoidsin pidevalt piiri, olin ülimalt ettevaatlik, kartsin midagi tunda. Nüüd seisan jälle teisel pool piiri ja oskan vaid analüüsida miks või kuidas. Kuidas olen nii nõrk. Kuidas oled nii kalliks saanud. Kuidas oled minusse imbunud nii sügavale, et see teeb haiget. Olla sinust eemal, olla ilma sinuta, tähendab olla ilma kõigest.
Mu igatsus on kui silmapiirita läbipaistev ookean. Millel ei ole lõppu ega äärt. Vaid juulikuu lämmatav päike paistab päevad otsa ning pole õhku hingamiseks. Aga öö, see on veel hullem. Öö ilma sinuta on täis rahutut ükskõik-mille otsimist, kuigi miski ei suuda seda rahutust vaigistada. Iga järgnev hetk on hullem eelmisest. Ja iga uus hetk on parem eelmisest, kui on lootust sind näha. Sind tunda. Sinuga olla. Sinusse uuesti lõksu langeda.
Tahaksin nutta. Tahaksin koguaeg nutta. Tahaksin raevutseda. Ja naerda. Tantsida üksinda mööda tube ringi. Laulda. Elada välja selle joovastava, kuid meeleheitliku ja meeletult sügava valu. Hirmu sinust ilma jääda. Rõõmu sinuga olemisest. Valu otsatust igatsusest.
Kuidas on võimalik piinelda. Hulluda. Täna praegu teeksin ma kõike. Sa oled käskija. Sinul on võim. Sinu käes on minu süda. Sinule on kõik lubatud. Sina oled kuningas. Ja mina elan sinu riigis.
Olen haige, palavik on vallutanud mu keha ja mu meeled. Tule jahuta mind. Vii minema igatsuse valu, et järele jääks rahulik vaikne öö. Et järele jääks õnn. Kui õnnelikuks oled mind teinud. Kui palju oled andnud. Kui palju olen andmata jätnud. Kui enesestmõistetavalt kõike võtnud. Kui palju riskinud. Ning ikka kaotasin mina. Ja sina võitsid. Minu. Kallis.