Tahaksin pudeneda su käte vahel kildudeks. Tahaksin hingata sisse sama õhku mis sinagi ning seejärel vajuda igavesse õnnelikkusesse. Tahaksin tunda su pulsi kiirenemist, tahaksin uppuda sinusse.
Olen uppunud sinusse nii lootusetult, meeletult, joovastavalt. Kuigi hoidsin pidevalt piiri, olin ülimalt ettevaatlik, kartsin midagi tunda. Nüüd seisan jälle teisel pool piiri ja oskan vaid analüüsida miks või kuidas. Kuidas olen nii nõrk. Kuidas oled nii kalliks saanud. Kuidas oled minusse imbunud nii sügavale, et see teeb haiget. Olla sinust eemal, olla ilma sinuta, tähendab olla ilma kõigest.
Mu igatsus on kui silmapiirita läbipaistev ookean. Millel ei ole lõppu ega äärt. Vaid juulikuu lämmatav päike paistab päevad otsa ning pole õhku hingamiseks. Aga öö, see on veel hullem. Öö ilma sinuta on täis rahutut ükskõik-mille otsimist, kuigi miski ei suuda seda rahutust vaigistada. Iga järgnev hetk on hullem eelmisest. Ja iga uus hetk on parem eelmisest, kui on lootust sind näha. Sind tunda. Sinuga olla. Sinusse uuesti lõksu langeda.
Tahaksin nutta. Tahaksin koguaeg nutta. Tahaksin raevutseda. Ja naerda. Tantsida üksinda mööda tube ringi. Laulda. Elada välja selle joovastava, kuid meeleheitliku ja meeletult sügava valu. Hirmu sinust ilma jääda. Rõõmu sinuga olemisest. Valu otsatust igatsusest.
Kuidas on võimalik piinelda. Hulluda. Täna praegu teeksin ma kõike. Sa oled käskija. Sinul on võim. Sinu käes on minu süda. Sinule on kõik lubatud. Sina oled kuningas. Ja mina elan sinu riigis.
Olen haige, palavik on vallutanud mu keha ja mu meeled. Tule jahuta mind. Vii minema igatsuse valu, et järele jääks rahulik vaikne öö. Et järele jääks õnn. Kui õnnelikuks oled mind teinud. Kui palju oled andnud. Kui palju olen andmata jätnud. Kui enesestmõistetavalt kõike võtnud. Kui palju riskinud. Ning ikka kaotasin mina. Ja sina võitsid. Minu. Kallis.