Kui hea on tunda end elavana. Panna käsi vastu kassi pehmet karva ja tunda sellest mõnu. Tunda riide puudutust vastu nahka. Nuusutada kuumast lämbuvat muru. Kuulata hullutavat muusikat. Teada, et oled elus. Et oled õnnelik. Et kõik võib muutuda. Aga tunda seda iga rakuga.
Magus-valus õnn. Nii hea ja samas nii piinav. Joovastav. Hullumeelne. Kirgastav. Näha helesinise taeva kohal üksikut lindu. Ujuda kuupaistes lõpmatusse. Naerda ja naeratada. Uskuda imelistesse imedesse. Armastusse. Igatsusse. Igavikku. Lootusesse.
Täna oled sa maailma kallis. Täna oled sa minu. Täna oled sa täiuslik. Homme kõik muutub. Homme tuleb sügis. Ja sa oled justkui puu, mis loobub suvel nii rohelisena õitsenud lehtedest. Viskad need maha. Justkui ei tähendakski need midagi. Et vajuda unne. Et vajuda ootusesse. Uue kevade lootusesse.
Täna armastan ma sind. Nagu ei iial varem. Nagu ei kunagi hiljem. Täna oled sa kinkinud mulle täiuslikkuse. Mida pole varem kusagilt leidnud. Täna olid sina see õige, kuigi jäid iseendaks. See oli ime. Minu jaoks. Oli see kõik.
Sinuga tahan ma olla. Sinul tahan ma käest hoida. Sind tahan ma suudelda. Sinu jaoks meeletusi teha. Sinu jaoks hea välja näha. Sind hoida ja kallistada. Sinule tahan ma olla. Sina oled mu mõte. Mu tegu, mu otsing. Täna, praegu oled sa kõik. Ja ma ei kujuta end ette sinuta.
Kallim, luba end armastada. Täna, praegu, sel ilusal kordumatul hetkel. Luba ma upun sinusse ja imetlen sind. Luba, ma hoian sind täna. Luba ma olen see, kelleks enam kunagi ei saa. Luba ma naudin su täiuslikkust.