Kurbus vajub üle minu. Justkui lõppematu orkaan. Justkui hävingut ennustav lämbus enne äikesetormi. Justkui kõrged vahused lained peksmas liiva julma ükskõiksusega.
Ma ei saa pöörduda tagasi sinna, kust olen tulnud. Saada selleks, kes olen olnud. Saan vaid peita end mineviku eest. Mitte mäletada. Mitte meenutada. Mitte pidada seda enda eluks. See oleks häving.
Jooksen ära. Iseenda eest. Oma saatuse eest. Tahaksin kaugele, tahaksin ära. Kust ei püüa mind ükski endine päikesekiir. Kus ei hävita mind ükski klaasikild. Kus ei puuduta mind lõikavalt külm jää. Kus ei hävita mind kadunud tunded ja tundetud sõnad. Kus kõik vaid seisab. Igavikulises olematuses. Vaikuses.
Ma tean nii hästi, et homme sa lähed. Otsima vikerkaart. Otsima tabamatut. Ja kui väga ma ka seda ei taha, pean ma laskma sul minna. Sest sinu õnn on muutunud minu õnneks. Ja sinu kurbust kannan ka mina endas. Kuidas see sööb. Näha kurba teadlikkust sinu silmadest. Teada, et see ei ole sinu jaoks see. Teada, et sa tahad minna. Kuigi armastan sind.
Kui lähed, jään üksi oma minevikuga. Oma olemusega. Teades, et olen kogenud imelist. Jään siiski üksi. Lõpuks.