teisipäev, juuni 20, 2006
kolmapäev, juuni 14, 2006
Ma ei ole õnnetu inimene. Olgu, eelmine nädal ma jah veidi põdesin ja olin natukene katki. Aga see nädal on juba parem. Märgatavalt parem. Palju parem.
Asjale võib läheneda ka teist moodi. Ma soovisin, et saaksin õnnelikuks. Võibolla on see ainus võimalik tee minu õnneni. See, et Tema mu ellu enam ei kuuluks. Ilmselt see keegi, kes neid asju korraldab, teab mis ta teeb. Ma usun seda. Sest tavaliselt loksub kõik alati lõpuks paika. Pisiasjad juhtuvad. Võimalused satuvad su teele. Neile tuleb lihtsalt jaatavalt vastata.
Tegelikult olen ma viimasel ajal päris õnnelik. Võibolla sellepärast, et päike paistab ja ilm on nii suurepärane. Selline õnnis tunne on peal, justkui elu oleks hea. Ja viimased paar kuud juba. Hoolimata väikestest kukkumistest ja langustest, pessimismi tulvadest. Sõidan bussi või trammiga ning tunnen, et olen rõõmus. Mittemillestki. Jalutan ringi ja tunnen end hästi. Lõpuks ometi hakkan ma ennast iseendana hästi tundma. Muidugi on veel arenemisvõimalusi. Suhtlemine teistega. Nendega enda sama vabalt ja hästi tundmine. Sellega annab veel palju areneda.
Aga ma olen rahul. Oma eluga. Ma olen õnnelik, kui saan maal käia. Olen õnnelik oma perekonna üle, seal all pean silmas kõiki lähedasi ja kalleid. Olen õnnelik oma mõndade väga suurepäraste sõprade üle, kes alati mind toetavad, aitavad, olemas on. Olen Õnnelik oma suurepäraste kursakaaslaste üle. Olen rahul Oma noortega ja NK-ga seotud inimestega. Olen rahul isegi mõndade oma õppejõududega.
Olen rahul omna igapäevaste jalutuskäikudega. Olen rahul oma rannaskäikudega. Olen rahul muusikaga, mis raadiost mu kõrvaklappidesse kostub. Olen rahul oma tulevase töökohaga. Oma reisimistega.
Ja kuigi, aegajalt tuleb mingi seletamatu kurbus või üksindus või viha, läheb see alati mööda.
Ja elu on lill.
Asjale võib läheneda ka teist moodi. Ma soovisin, et saaksin õnnelikuks. Võibolla on see ainus võimalik tee minu õnneni. See, et Tema mu ellu enam ei kuuluks. Ilmselt see keegi, kes neid asju korraldab, teab mis ta teeb. Ma usun seda. Sest tavaliselt loksub kõik alati lõpuks paika. Pisiasjad juhtuvad. Võimalused satuvad su teele. Neile tuleb lihtsalt jaatavalt vastata.
Tegelikult olen ma viimasel ajal päris õnnelik. Võibolla sellepärast, et päike paistab ja ilm on nii suurepärane. Selline õnnis tunne on peal, justkui elu oleks hea. Ja viimased paar kuud juba. Hoolimata väikestest kukkumistest ja langustest, pessimismi tulvadest. Sõidan bussi või trammiga ning tunnen, et olen rõõmus. Mittemillestki. Jalutan ringi ja tunnen end hästi. Lõpuks ometi hakkan ma ennast iseendana hästi tundma. Muidugi on veel arenemisvõimalusi. Suhtlemine teistega. Nendega enda sama vabalt ja hästi tundmine. Sellega annab veel palju areneda.
Aga ma olen rahul. Oma eluga. Ma olen õnnelik, kui saan maal käia. Olen õnnelik oma perekonna üle, seal all pean silmas kõiki lähedasi ja kalleid. Olen õnnelik oma mõndade väga suurepäraste sõprade üle, kes alati mind toetavad, aitavad, olemas on. Olen Õnnelik oma suurepäraste kursakaaslaste üle. Olen rahul Oma noortega ja NK-ga seotud inimestega. Olen rahul isegi mõndade oma õppejõududega.
Olen rahul omna igapäevaste jalutuskäikudega. Olen rahul oma rannaskäikudega. Olen rahul muusikaga, mis raadiost mu kõrvaklappidesse kostub. Olen rahul oma tulevase töökohaga. Oma reisimistega.
Ja kuigi, aegajalt tuleb mingi seletamatu kurbus või üksindus või viha, läheb see alati mööda.
Ja elu on lill.
kolmapäev, juuni 07, 2006
Ta poleks saanud olla parem leinaja. Ükskõiksem, hoolimatum, saamatum. Ta justkui ei suutnud mõista seda, mis on juhtunud. Keegi on surnud? Keegi on lahkunud? Ta vaatas neid oma hämmeldunud silmadega, millest paistis naiivsust. Ma tean ju seda, tean seda.
Talle meeldis jalutada. Vaadata rohtu, puid, õisi. Vett. Inimesi, kes temast mööda kõndisid. Naeratada vastu tulevatele paaridele. Lastele. Jälgida noorte jalgpallimängu. Elada südames kaasa tervisejooksu tegevale vanapapile. Talle meeldis olla väljas ja unistada.
Ta teadis, et Tema enam ei tule. Esimesel päeval ta nuttis. Murdus. Teisel päeval tundus see ebareaalne. Kauge, midagi puudutamatut. Midagi möödaminevat. Midagi, mis elab su sees, kuid ei hävita sind nii, nagu teised ootaks. Nagu sa ise ootaks. Ta imestas, et ta enam ei nuta. Imestas, et suudab naeratada. Ta oleks tahtnud nutta. Oleks tahtnud istuda põrandal ja lihtsalt nutta. Leida sellest kergendust, saada see endast välja. Aga see püsis.
Nagu klomp tema kurgus. Tal oli paha. Pidev tahtmine minna ja oksendada. Välja see surm ja kaotus. Häving. Unistuste kadumine. Reedetus. Mitte istuda tühja pilguga ja vaadata teda ümbritsevat.
Ta ütles, et neid seob kirg aga lahutab sarnasuste puudumine. Liiga erinevad, ütles ta. Kõik viiks vaid uute lõppudeni.
Võimalik täiesti, et tal oligi õigus. Oli ta selle ju nii kainelt läbi mõelnud, planeerinud. Nagu uue telefoni ostmine. Reaalsetel kaalutlustel. Rumal on see, kes põhjust ei leia.
Ta tahtis olla vihane, olla raevus ja põlata midagigi. Kuid polnud midagi. Ei viha, ei raevu, ei pisaraid. Kauguses kumisev mõte, et Teda pole enam. Aegajalt tekkivad paanikahood. Pidev `Mul on paha´olla. Mõtete tühjus, mineviku ja tuleviku hägustumine ning suutmatus midagi edasi teha.
Ta mõtles valikutele. Milliseid valikuid ta oli halvasti teinud. Et ta võis saada kõike muud läbi õnnelike juhuste, peale selle. Peale selle, mida ta enim igatses. Kui ta oleks saanud kõigest muust loobuda, kas ta oleks seda teinud? Kas olid need valikud tema tõeline Mina, või oli seegi mingisugune kest. Oli ta tegelikult nii erinev? Kes ta sel juhul oli, milline?
Ta oli pidevalt teadnud. Näinud lõppu ligi hiilimas. Ja ometi ei suutnud ta end talitseda. Väikesed mõttetud vaidlused, otsused, tegemata jätmised. Mida lõpmatuseni tagantjärgi kahetseda. Mida kõike oleks saanud teisiti teha, mitte öelda. Mida kõike ta oleks suutnud teha. Aga ei teinud. Nüüd olid järgi vaid painavad mõtted, et ta ei olnud üritanud. Ta tahtis nii väga, aga siiski ei andnud endast parimat. Ootas pidevalt mingisuguseid imesid, kuid ise ei teinud mittemidagi.
Oli ta kogu südamest armastanud?
Oleks ta saanud rohkem armastada?
Mis vahe on armastusel ja kirel?
Mis juhtub, kui ingel nutab?
Mis juhtub, kui terve elu äkki Valena näib?
Ta naeratas. Ta ei saanud enam tagasi minna. Seepärast pidi ta edasi olema. Sellisena nagu teda nähti ning sellisena, nagu ta ennast ei tundnud. Näitemängu osalisena. Kes lavalt lahkub tühjusega ning lavale astub veel suurema tühjusega.
Kui ta kõneleb, on ta rohkem elavam. Kui ta loeb Tema kirju, tunneb ta veidi rohkem. Peaaegu, et nutta. Piisavalt, et paha hakkaks. Kui ta jalutab, suudab ta kujutleda elu edasi liikumas.
Ainult üksi, üksinda olles peab ta olema enda ja oma mõtetega. Kujutlusega Temast, kes pidevalt kõneleb tema kõrval.
"Võibolla siiski me ei olegi nii erinevad. Ma võtsin sinu tühjuse, et Sina saaksid elada ja tunda Õnne, mida mina kogesin tänu Sulle ja Sinu armule. Nüüd tahan, et Sina oleksid see, kes mina olen harjunud olema ning mina võtan enda kanda Sinu tühjuse ja pimeduse. Ahh, võibolla polegi see mulle uus, vaid vana uuesti vallapääsemine. Võimas enesehävituslik mehhanism, mis teab, et nüüd on tema aeg valitseda. Ja ma kannan seda osa nii hästi kui oskan, et sa suudaksid uskuda, et maailmas on ka midagi, mille nimel elada ja elus püsida.
Nüüd sa saad tunda seda, mida mina Sinult saanud olen ja teada, kui palju see võib väärt olla. Rohkem kui elu või elust loobumine. Rohkem kui valu ja petlikud sõnad. Rohkem, kui sa oodata oskad. Ja mina saan meeldetuletuse, mis tähendab olla nii madalal, et allapoole enam ei saa. Nii kaugel valgusest, et isegi kõige heledam leek tundub märgina süngest mustusest. Nii tuimana, et mittemiski ei suuda tähtsana tunduda.
Ja see on minu ainuke võimalik kingitus Sulle, usk ja lootus, et Sa leiad õnne."
Mishkale.
Talle meeldis jalutada. Vaadata rohtu, puid, õisi. Vett. Inimesi, kes temast mööda kõndisid. Naeratada vastu tulevatele paaridele. Lastele. Jälgida noorte jalgpallimängu. Elada südames kaasa tervisejooksu tegevale vanapapile. Talle meeldis olla väljas ja unistada.
Ta teadis, et Tema enam ei tule. Esimesel päeval ta nuttis. Murdus. Teisel päeval tundus see ebareaalne. Kauge, midagi puudutamatut. Midagi möödaminevat. Midagi, mis elab su sees, kuid ei hävita sind nii, nagu teised ootaks. Nagu sa ise ootaks. Ta imestas, et ta enam ei nuta. Imestas, et suudab naeratada. Ta oleks tahtnud nutta. Oleks tahtnud istuda põrandal ja lihtsalt nutta. Leida sellest kergendust, saada see endast välja. Aga see püsis.
Nagu klomp tema kurgus. Tal oli paha. Pidev tahtmine minna ja oksendada. Välja see surm ja kaotus. Häving. Unistuste kadumine. Reedetus. Mitte istuda tühja pilguga ja vaadata teda ümbritsevat.
Ta ütles, et neid seob kirg aga lahutab sarnasuste puudumine. Liiga erinevad, ütles ta. Kõik viiks vaid uute lõppudeni.
Võimalik täiesti, et tal oligi õigus. Oli ta selle ju nii kainelt läbi mõelnud, planeerinud. Nagu uue telefoni ostmine. Reaalsetel kaalutlustel. Rumal on see, kes põhjust ei leia.
Ta tahtis olla vihane, olla raevus ja põlata midagigi. Kuid polnud midagi. Ei viha, ei raevu, ei pisaraid. Kauguses kumisev mõte, et Teda pole enam. Aegajalt tekkivad paanikahood. Pidev `Mul on paha´olla. Mõtete tühjus, mineviku ja tuleviku hägustumine ning suutmatus midagi edasi teha.
Ta mõtles valikutele. Milliseid valikuid ta oli halvasti teinud. Et ta võis saada kõike muud läbi õnnelike juhuste, peale selle. Peale selle, mida ta enim igatses. Kui ta oleks saanud kõigest muust loobuda, kas ta oleks seda teinud? Kas olid need valikud tema tõeline Mina, või oli seegi mingisugune kest. Oli ta tegelikult nii erinev? Kes ta sel juhul oli, milline?
Ta oli pidevalt teadnud. Näinud lõppu ligi hiilimas. Ja ometi ei suutnud ta end talitseda. Väikesed mõttetud vaidlused, otsused, tegemata jätmised. Mida lõpmatuseni tagantjärgi kahetseda. Mida kõike oleks saanud teisiti teha, mitte öelda. Mida kõike ta oleks suutnud teha. Aga ei teinud. Nüüd olid järgi vaid painavad mõtted, et ta ei olnud üritanud. Ta tahtis nii väga, aga siiski ei andnud endast parimat. Ootas pidevalt mingisuguseid imesid, kuid ise ei teinud mittemidagi.
Oli ta kogu südamest armastanud?
Oleks ta saanud rohkem armastada?
Mis vahe on armastusel ja kirel?
Mis juhtub, kui ingel nutab?
Mis juhtub, kui terve elu äkki Valena näib?
Ta naeratas. Ta ei saanud enam tagasi minna. Seepärast pidi ta edasi olema. Sellisena nagu teda nähti ning sellisena, nagu ta ennast ei tundnud. Näitemängu osalisena. Kes lavalt lahkub tühjusega ning lavale astub veel suurema tühjusega.
Kui ta kõneleb, on ta rohkem elavam. Kui ta loeb Tema kirju, tunneb ta veidi rohkem. Peaaegu, et nutta. Piisavalt, et paha hakkaks. Kui ta jalutab, suudab ta kujutleda elu edasi liikumas.
Ainult üksi, üksinda olles peab ta olema enda ja oma mõtetega. Kujutlusega Temast, kes pidevalt kõneleb tema kõrval.
"Võibolla siiski me ei olegi nii erinevad. Ma võtsin sinu tühjuse, et Sina saaksid elada ja tunda Õnne, mida mina kogesin tänu Sulle ja Sinu armule. Nüüd tahan, et Sina oleksid see, kes mina olen harjunud olema ning mina võtan enda kanda Sinu tühjuse ja pimeduse. Ahh, võibolla polegi see mulle uus, vaid vana uuesti vallapääsemine. Võimas enesehävituslik mehhanism, mis teab, et nüüd on tema aeg valitseda. Ja ma kannan seda osa nii hästi kui oskan, et sa suudaksid uskuda, et maailmas on ka midagi, mille nimel elada ja elus püsida.
Nüüd sa saad tunda seda, mida mina Sinult saanud olen ja teada, kui palju see võib väärt olla. Rohkem kui elu või elust loobumine. Rohkem kui valu ja petlikud sõnad. Rohkem, kui sa oodata oskad. Ja mina saan meeldetuletuse, mis tähendab olla nii madalal, et allapoole enam ei saa. Nii kaugel valgusest, et isegi kõige heledam leek tundub märgina süngest mustusest. Nii tuimana, et mittemiski ei suuda tähtsana tunduda.
Ja see on minu ainuke võimalik kingitus Sulle, usk ja lootus, et Sa leiad õnne."
Mishkale.
esmaspäev, juuni 05, 2006
Panna valu tähtedesse. Sõnadesse. Lausetesse.
Kurbus.
Kibestumine.
Ma pole kunagi enam endine.
Leidsin 5 õielise sireliõie. Soovisin õnne. Eile.
See oli õnn?
Sain teada, et Ta on teisega. See, keda ingliks pidasin. Ta armastab kedagi teist.
Need, keda armastan. Ei armasta mind.
Tema pilk. Tema puudutused, mida jumaldasin. Nüüd vaatab ta kedagi teist. Sama pilguga. Puudutab kedagi teist. Sama kirega. Joobub kellestki teisest.
Ja mina olen katki.
Nagu oleksin pooleks läinud.
Nagu oleks süda mu sees plahvatanud. Plahvatus purustab algul kõik väljaspoole. Tõukejõud. Ning siis tõmbab kõik tagasi.
Keerab kõik segamini. Kõik.
Miski pole enam endine.
Kõik, mida imetlesin. Millest unistasin. Mida ootasin. Kõigest pean loobuma. Isegi mälestused. Isegi need on rikutud. Sest see oli vaid minu tunne. Mitte Meie.
Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Kuid ma ei suuda tahta enam tema õnne. Nüüd, kui ta on teisega. See on liiga palju.
See ongi lõpp. Ühe armastuse lõpp.
Kurbus.
Kibestumine.
Ma pole kunagi enam endine.
Leidsin 5 õielise sireliõie. Soovisin õnne. Eile.
See oli õnn?
Sain teada, et Ta on teisega. See, keda ingliks pidasin. Ta armastab kedagi teist.
Need, keda armastan. Ei armasta mind.
Tema pilk. Tema puudutused, mida jumaldasin. Nüüd vaatab ta kedagi teist. Sama pilguga. Puudutab kedagi teist. Sama kirega. Joobub kellestki teisest.
Ja mina olen katki.
Nagu oleksin pooleks läinud.
Nagu oleks süda mu sees plahvatanud. Plahvatus purustab algul kõik väljaspoole. Tõukejõud. Ning siis tõmbab kõik tagasi.
Keerab kõik segamini. Kõik.
Miski pole enam endine.
Kõik, mida imetlesin. Millest unistasin. Mida ootasin. Kõigest pean loobuma. Isegi mälestused. Isegi need on rikutud. Sest see oli vaid minu tunne. Mitte Meie.
Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Kuid ma ei suuda tahta enam tema õnne. Nüüd, kui ta on teisega. See on liiga palju.
See ongi lõpp. Ühe armastuse lõpp.
I wonder by my troth, what thou and I Did, till we loved? were we not wean'd till then? But suck'd on country pleasures, childishly? Or snorted we in the Seven Sleepers' den? 'Twas so ; but this, all pleasures fancies be ; If ever any beauty I did see, Which I desired, and got, 'twas but a dream of thee. And now good-morrow to our waking souls, Which watch not one another out of fear ; For love all love of other sights controls, And makes one little room an everywhere. Let sea-discoverers to new worlds have gone ; Let maps to other, worlds on worlds have shown ; Let us possess one world ; each hath one, and is one. My face in thine eye, thine in mine appears, And true plain hearts do in the faces rest; Where can we find two better hemispheres Without sharp north, without declining west? Whatever dies, was not mix'd equally; If our two loves be one, or thou and I Love so alike that none can slacken, none can die.
Tristan & Isolde
On mõned, keda ma imetlen. Neist tahaksin kirjutada.
Ühte imetlen tema vabaduse pärast. Vabaduse, kire, sõjakuse, pimeduse pärast. Tema julgust ja kokkuhoidmist. Tema hellust ja hetkelist täielikku pühendumust. Teda imetlen ma küll pimestatud silmil, kuid mulle on ta kui ingel. Ingel.
Sooviksin olla sama kirglik inimene.
Kahte inimest imetlen ehk püsivamate väärtuste pärast. Nende pidev lahkus, eneseohverdus ja abivalmidus. Alatine Jaa. Sõbralikkus kõigi vastu, jagamisvalmidus. Nende mõlema kooshoidvus kõigile lähedastele. Nende pidev vastutulek ja olemasolu.
Sooviksin olla sama hea inimene.
Ühte imetlen, kui salapäraseimat, võluvaimat ning inimestele sügavaimat muljet avaldavat inimest. Midagi tema pilgus, naeratuses, mis köidab igaüht. Midagi tema ütlemata jätmistes, mis enamasti tähendusrikkamad on. Midagi tema rahulikes soovitustes, mis tihti targeimad on.
Sooviksin olla sama võluv.
On veel imetletavaid. Ilusaid, põnevaid, tarku. On neid, kes alati naeratavad, neid, kes alati toetavad. Neid, kellega lõbus on. Igasuguseid. Minu kired võivad olla mööduvad, nagu imetleda täna ja põlata homme. Siiski, need, kes on südames, sinna ka jäävad.
Tristan & Isolde
On mõned, keda ma imetlen. Neist tahaksin kirjutada.
Ühte imetlen tema vabaduse pärast. Vabaduse, kire, sõjakuse, pimeduse pärast. Tema julgust ja kokkuhoidmist. Tema hellust ja hetkelist täielikku pühendumust. Teda imetlen ma küll pimestatud silmil, kuid mulle on ta kui ingel. Ingel.
Sooviksin olla sama kirglik inimene.
Kahte inimest imetlen ehk püsivamate väärtuste pärast. Nende pidev lahkus, eneseohverdus ja abivalmidus. Alatine Jaa. Sõbralikkus kõigi vastu, jagamisvalmidus. Nende mõlema kooshoidvus kõigile lähedastele. Nende pidev vastutulek ja olemasolu.
Sooviksin olla sama hea inimene.
Ühte imetlen, kui salapäraseimat, võluvaimat ning inimestele sügavaimat muljet avaldavat inimest. Midagi tema pilgus, naeratuses, mis köidab igaüht. Midagi tema ütlemata jätmistes, mis enamasti tähendusrikkamad on. Midagi tema rahulikes soovitustes, mis tihti targeimad on.
Sooviksin olla sama võluv.
On veel imetletavaid. Ilusaid, põnevaid, tarku. On neid, kes alati naeratavad, neid, kes alati toetavad. Neid, kellega lõbus on. Igasuguseid. Minu kired võivad olla mööduvad, nagu imetleda täna ja põlata homme. Siiski, need, kes on südames, sinna ka jäävad.
pühapäev, juuni 04, 2006
pläraläraleenu
Mul on häbi. Mul on piinlik. Iseenda pärast.
Viimasel ajal on minus mingi krõps käinud. Peale selle, et ma pidevalt imelik olen olnud ja imelikke asju öelnud ja teinud, nüüd olen ma täiesti ülekäte. Ma räägin liiga palju. Ja mul on kohutavalt häbi.
Räägiks siis midagi asjalikku. Ei, mõttetu loba voolab üle huulte. Aegajalt. See on nagu mingi transiseisund, et mõndade inimestega lihtsalt hakkad seletama ja jäädki seletama. Pärast häbeneks silmad peast välja.
Jah, klassikokkutulek oli ilmselt esimene kord, kui seda märkasin. Hea, et ma inimesi surnuks ei rääkinud. Ja veel vean nad endaga kuskile nurga taha, et rahus saaks seletada. Täiesti freaky. Kusjuures, endal on tavaliselt täiesti selgusetu mida ma öelda tahan või mis mu jutu mõte on. Lihtsalt plämada. Viimane kord oli paar päeva tagasi, kui projekti aruannet käisin ära viimas. Nägin inimest elus umbes teist korda, kellele selle kätte pistsin. Ja siis ta küsis, kuidas teil (projektiga) läinud on. Ja siis see tuli. Nagu mingi paisu tagant muudkui rääkisin ja rääkisin. Kui ära tulin, alles sain aru, et appii, tal polnud vaja umbes kolmveerandit sellest teada. Aga heaküll. Nüüd siis teab.
Ande andeks kõik, keda ma olen mingil ajal üritanud surnuks rääkida. Ma üritan ennast parandada.
Teine asi, mille pärast häbi on, on juttute mõttetu sisu. Ehk siis sisutus. Rääkida kaljukindlalt asjadest, millest ma midagi ei tea. Vaielda pooltele asjadele vastu. Olla alati tark ja kindlameelne. Tegelikult rumal. Ja tige. Nagu tige tikker. Oi ma olen ülbe. Oi kõik mu ümber teevad seitset asja valesti. Ja tegelikult, tegelikult teen ma ikka ise ka aegajalt mõnda asja valesti (väga harva muidugi). Aga ega ma pole inimene ennast hukka mõistma. Vaid ikka teisi. Jah, üritan jälle end parandada...
Kolmas häbiasi. Ülim emotsionaalsus. Ja tegelikult võin öelda, et mul on endal ka sellest suhteliselt siiber. Oojaa, äge on olla küll aegajalt nii väga kirglik, nii väga õnnetu või nii väga õnnelik. Ülejäänud aeg aga tahaks olla rahulik ja rahulik. Ehk siis mitte põdeda suvaliste asjade pärast, mitte võtta südamesse igasugust jama, mitte hoolida asjadest, mis mind ei puuduta, mitte närvitseda, muretseda, tujutseda nii tihti. Tahaks olla lihtsalt rahul oma elu ja oma asjadega. Sellega mis on ja sellega mida pole. Ning mitte tekitada oma teele raskusi ja takistusi.
Viimasel ajal on minus mingi krõps käinud. Peale selle, et ma pidevalt imelik olen olnud ja imelikke asju öelnud ja teinud, nüüd olen ma täiesti ülekäte. Ma räägin liiga palju. Ja mul on kohutavalt häbi.
Räägiks siis midagi asjalikku. Ei, mõttetu loba voolab üle huulte. Aegajalt. See on nagu mingi transiseisund, et mõndade inimestega lihtsalt hakkad seletama ja jäädki seletama. Pärast häbeneks silmad peast välja.
Jah, klassikokkutulek oli ilmselt esimene kord, kui seda märkasin. Hea, et ma inimesi surnuks ei rääkinud. Ja veel vean nad endaga kuskile nurga taha, et rahus saaks seletada. Täiesti freaky. Kusjuures, endal on tavaliselt täiesti selgusetu mida ma öelda tahan või mis mu jutu mõte on. Lihtsalt plämada. Viimane kord oli paar päeva tagasi, kui projekti aruannet käisin ära viimas. Nägin inimest elus umbes teist korda, kellele selle kätte pistsin. Ja siis ta küsis, kuidas teil (projektiga) läinud on. Ja siis see tuli. Nagu mingi paisu tagant muudkui rääkisin ja rääkisin. Kui ära tulin, alles sain aru, et appii, tal polnud vaja umbes kolmveerandit sellest teada. Aga heaküll. Nüüd siis teab.
Ande andeks kõik, keda ma olen mingil ajal üritanud surnuks rääkida. Ma üritan ennast parandada.
Teine asi, mille pärast häbi on, on juttute mõttetu sisu. Ehk siis sisutus. Rääkida kaljukindlalt asjadest, millest ma midagi ei tea. Vaielda pooltele asjadele vastu. Olla alati tark ja kindlameelne. Tegelikult rumal. Ja tige. Nagu tige tikker. Oi ma olen ülbe. Oi kõik mu ümber teevad seitset asja valesti. Ja tegelikult, tegelikult teen ma ikka ise ka aegajalt mõnda asja valesti (väga harva muidugi). Aga ega ma pole inimene ennast hukka mõistma. Vaid ikka teisi. Jah, üritan jälle end parandada...
Kolmas häbiasi. Ülim emotsionaalsus. Ja tegelikult võin öelda, et mul on endal ka sellest suhteliselt siiber. Oojaa, äge on olla küll aegajalt nii väga kirglik, nii väga õnnetu või nii väga õnnelik. Ülejäänud aeg aga tahaks olla rahulik ja rahulik. Ehk siis mitte põdeda suvaliste asjade pärast, mitte võtta südamesse igasugust jama, mitte hoolida asjadest, mis mind ei puuduta, mitte närvitseda, muretseda, tujutseda nii tihti. Tahaks olla lihtsalt rahul oma elu ja oma asjadega. Sellega mis on ja sellega mida pole. Ning mitte tekitada oma teele raskusi ja takistusi.
reede, juuni 02, 2006
mina ja mu väiksed asjad
See nädal algas teisipäeval. Kell 10.30 õhtul. Login sisse gmaili ja mida ma loen - "I'm very happy to tell you that you have been selected to participate in the International seminar FEEDBACK on Youth Initiatives!!!"
JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
Brüssel, Belgia, siit ma tulen. 80 noort kõigist EL-i riikidest. Noorte omaalgatusprojektid. Äge, superlahe. Uskumatu. Siiani olen mina olnud see, keda ei ole kuskile valitud. Nagu, et ostad loterii ja ülla-ülla - kes ei võida. Muidugi mina. Nagu ka sellised võistlused. Keskkooli ajal kandideerisin kuskile teise riiki õppima - oli see Tai või midagi muud. Ja ma ei pääsenud esimesest voorustki edasi. Milline pettumus. On mitte olla välja valitud.
Kolmapäev. Hommikul postkastis meil inglismaa accommodation service-ilt. Oleme teie taotluse kätte saanud. Kõik. Noh, tore kuulda. Võiks keegi ka teada anda, kas kooli vastu ka oled võetud. Aga mis mul koolist, piisab ka ühikakohast. Vist.
Edasi. Pidime tubakavaba päeva puhul tegema TAI-s presentatsiooni. Läksime kohale ja... kohal oli üks inimene:) Peavõitu ootav kodanik, kes 4ks nädalaks oli suitsetamise maha jätnud (mis iseenesest on väga ebaõiglane, sest need, kes pole kunagi suitsetanud ei saagi kunagi ka peavõitu võita. ehk siis suitsetad, saad turismitallu). Ja TAI töötajad. Igatahes leidsime, et meilgi on veel NK üritustega arenguruumi. Sest Moskvaski käis vähe inimesi. Aga õnneks siiski veel natukene rohkem. Samas, TAI on kindlasti rohkem oma üritusi korraldanud, nende sõbrad ei viitsi enam kohale tulla:P Njah, aga selle eest... saime mõõta rasvaprotsenti, vererõhku, teha viktoriini jms. Kondoome saime ka, ja mõni meist sai isegi painduva pastaka. Üsnagi korda läinud päev ju :)
Pärast tuli mõte, et tähistaks oma pisikest võitu Brüsselisse saamise nimel. Sööks pizzat õismäe parimas Pizzarestos. Ja üldse Õismäe parimas pubis/baaris/klubis. Enne seda aga tahtsin kontrollida kontojääki. Telefoni teel. Ja tabas mind välk, sest krediit oli 1500.- miinuses. Mõtlesin, et mis jama, kindlasti mingi telefonivärk. Sõin pizza ära, logisin hanzanetti ja ohhsaimet. Accommodation service on otsustanud eraldada minu arvelt 88,2 GB-d. Mille eest? Selle eest, et taotluse kätte said? Halloo, võiksite enne mingi lepingu minuga teha, mulle viisakalt teada anda, et kavatsete mult kohe sellise hulga raha eraldada. Võiksite enne mulle üldse ühikakoha hankida. Äge lugu küll võtta raha ja siis kuu pärast kirjutada, et kle otsi hoopis erasektorist endale üüripind. Et nagu taotluse vastuvõtmine maksab teil? Ei suuda otsustada kas kirjutada neile viisakas-pahane kiri, olla vait ja loota, et nad järgnevatel nädalatel/päevadel mu konto rahule jätavad või lihtsalt olla vait.
Ilmselt olla vait.
Sellele kirjale järgnes EN leping, mis kohustab 7 päeva jooksul tasuma 700.- brüsseli osavõtumaksu. Muu muidugi on tasuta. Peale 700.-
Võtaks õppelaenu. Ahjaa, täna on 1 juuni. Õppelaenu sai võtta 31 maini.
Tegelikult mind üldse ei huvita rahaasjad. Enne eilset ei huvitanud. Kui ma lasin peast läbi võimalikud viisid paari päevaga teenida umbes 3000.- Hmm. Lähen ehitajaks? Degusteerijaks? Midagi veel paremat? Suurepärane.
Aga täna sai lõpuks ometi EN projektiaruanne ära viidud. Ohh. Ma ei taotle kunagi neilt raha ja ei soovita kellelgi ka taotleda. Meie projektiaruanne mahtus ära kõigest... kasti. Jah. 45 lk aruande teksti, flaierid, plakatid, voldikud, märgid, videomaterjal, pildid, arvete koopiad, lisamaterjalid, ajalehtede koopiad jne jne jne. Õudusunenägu oli see aruanne. Ja nüüd seisab ta õnneks nende laual. Edukat lugemist neile.
Ja isegi Kristjan Jaagu taotlus sai täna esitatud. Juhendaja küll arvas, et nn tema tehtud soovituskiri natune sadistlik tundub (mida ka mu ema arvas), aga tuleb ju ainult head rääkida. Olen nii tubli. Loodetavasti nad ka mõistavad, kui tubli ma ikka olen. Ma tõesti tõesti tahaksin seda stippi väga saada.
Selline põnev nädal. Täis tühiseid väikseid minu asju.
Ainult õhtuti on kahju. Minna oma kassist nii kaugele. Sellest on tõesti kahju.
JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
Brüssel, Belgia, siit ma tulen. 80 noort kõigist EL-i riikidest. Noorte omaalgatusprojektid. Äge, superlahe. Uskumatu. Siiani olen mina olnud see, keda ei ole kuskile valitud. Nagu, et ostad loterii ja ülla-ülla - kes ei võida. Muidugi mina. Nagu ka sellised võistlused. Keskkooli ajal kandideerisin kuskile teise riiki õppima - oli see Tai või midagi muud. Ja ma ei pääsenud esimesest voorustki edasi. Milline pettumus. On mitte olla välja valitud.
Kolmapäev. Hommikul postkastis meil inglismaa accommodation service-ilt. Oleme teie taotluse kätte saanud. Kõik. Noh, tore kuulda. Võiks keegi ka teada anda, kas kooli vastu ka oled võetud. Aga mis mul koolist, piisab ka ühikakohast. Vist.
Edasi. Pidime tubakavaba päeva puhul tegema TAI-s presentatsiooni. Läksime kohale ja... kohal oli üks inimene:) Peavõitu ootav kodanik, kes 4ks nädalaks oli suitsetamise maha jätnud (mis iseenesest on väga ebaõiglane, sest need, kes pole kunagi suitsetanud ei saagi kunagi ka peavõitu võita. ehk siis suitsetad, saad turismitallu). Ja TAI töötajad. Igatahes leidsime, et meilgi on veel NK üritustega arenguruumi. Sest Moskvaski käis vähe inimesi. Aga õnneks siiski veel natukene rohkem. Samas, TAI on kindlasti rohkem oma üritusi korraldanud, nende sõbrad ei viitsi enam kohale tulla:P Njah, aga selle eest... saime mõõta rasvaprotsenti, vererõhku, teha viktoriini jms. Kondoome saime ka, ja mõni meist sai isegi painduva pastaka. Üsnagi korda läinud päev ju :)
Pärast tuli mõte, et tähistaks oma pisikest võitu Brüsselisse saamise nimel. Sööks pizzat õismäe parimas Pizzarestos. Ja üldse Õismäe parimas pubis/baaris/klubis. Enne seda aga tahtsin kontrollida kontojääki. Telefoni teel. Ja tabas mind välk, sest krediit oli 1500.- miinuses. Mõtlesin, et mis jama, kindlasti mingi telefonivärk. Sõin pizza ära, logisin hanzanetti ja ohhsaimet. Accommodation service on otsustanud eraldada minu arvelt 88,2 GB-d. Mille eest? Selle eest, et taotluse kätte said? Halloo, võiksite enne mingi lepingu minuga teha, mulle viisakalt teada anda, et kavatsete mult kohe sellise hulga raha eraldada. Võiksite enne mulle üldse ühikakoha hankida. Äge lugu küll võtta raha ja siis kuu pärast kirjutada, et kle otsi hoopis erasektorist endale üüripind. Et nagu taotluse vastuvõtmine maksab teil? Ei suuda otsustada kas kirjutada neile viisakas-pahane kiri, olla vait ja loota, et nad järgnevatel nädalatel/päevadel mu konto rahule jätavad või lihtsalt olla vait.
Ilmselt olla vait.
Sellele kirjale järgnes EN leping, mis kohustab 7 päeva jooksul tasuma 700.- brüsseli osavõtumaksu. Muu muidugi on tasuta. Peale 700.-
Võtaks õppelaenu. Ahjaa, täna on 1 juuni. Õppelaenu sai võtta 31 maini.
Tegelikult mind üldse ei huvita rahaasjad. Enne eilset ei huvitanud. Kui ma lasin peast läbi võimalikud viisid paari päevaga teenida umbes 3000.- Hmm. Lähen ehitajaks? Degusteerijaks? Midagi veel paremat? Suurepärane.
Aga täna sai lõpuks ometi EN projektiaruanne ära viidud. Ohh. Ma ei taotle kunagi neilt raha ja ei soovita kellelgi ka taotleda. Meie projektiaruanne mahtus ära kõigest... kasti. Jah. 45 lk aruande teksti, flaierid, plakatid, voldikud, märgid, videomaterjal, pildid, arvete koopiad, lisamaterjalid, ajalehtede koopiad jne jne jne. Õudusunenägu oli see aruanne. Ja nüüd seisab ta õnneks nende laual. Edukat lugemist neile.
Ja isegi Kristjan Jaagu taotlus sai täna esitatud. Juhendaja küll arvas, et nn tema tehtud soovituskiri natune sadistlik tundub (mida ka mu ema arvas), aga tuleb ju ainult head rääkida. Olen nii tubli. Loodetavasti nad ka mõistavad, kui tubli ma ikka olen. Ma tõesti tõesti tahaksin seda stippi väga saada.
Selline põnev nädal. Täis tühiseid väikseid minu asju.
Ainult õhtuti on kahju. Minna oma kassist nii kaugele. Sellest on tõesti kahju.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
