Panna valu tähtedesse. Sõnadesse. Lausetesse.
Kurbus.
Kibestumine.
Ma pole kunagi enam endine.

Leidsin 5 õielise sireliõie. Soovisin õnne. Eile.
See oli õnn?
Sain teada, et Ta on teisega. See, keda ingliks pidasin. Ta armastab kedagi teist.

Need, keda armastan. Ei armasta mind.
Tema pilk. Tema puudutused, mida jumaldasin. Nüüd vaatab ta kedagi teist. Sama pilguga. Puudutab kedagi teist. Sama kirega. Joobub kellestki teisest.
Ja mina olen katki.
Nagu oleksin pooleks läinud.
Nagu oleks süda mu sees plahvatanud. Plahvatus purustab algul kõik väljaspoole. Tõukejõud. Ning siis tõmbab kõik tagasi.
Keerab kõik segamini. Kõik.
Miski pole enam endine.

Kõik, mida imetlesin. Millest unistasin. Mida ootasin. Kõigest pean loobuma. Isegi mälestused. Isegi need on rikutud. Sest see oli vaid minu tunne. Mitte Meie.
Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Kuid ma ei suuda tahta enam tema õnne. Nüüd, kui ta on teisega. See on liiga palju.
See ongi lõpp. Ühe armastuse lõpp.