Ma ei ole õnnetu inimene. Olgu, eelmine nädal ma jah veidi põdesin ja olin natukene katki. Aga see nädal on juba parem. Märgatavalt parem. Palju parem.
Asjale võib läheneda ka teist moodi. Ma soovisin, et saaksin õnnelikuks. Võibolla on see ainus võimalik tee minu õnneni. See, et Tema mu ellu enam ei kuuluks. Ilmselt see keegi, kes neid asju korraldab, teab mis ta teeb. Ma usun seda. Sest tavaliselt loksub kõik alati lõpuks paika. Pisiasjad juhtuvad. Võimalused satuvad su teele. Neile tuleb lihtsalt jaatavalt vastata.
Tegelikult olen ma viimasel ajal päris õnnelik. Võibolla sellepärast, et päike paistab ja ilm on nii suurepärane. Selline õnnis tunne on peal, justkui elu oleks hea. Ja viimased paar kuud juba. Hoolimata väikestest kukkumistest ja langustest, pessimismi tulvadest. Sõidan bussi või trammiga ning tunnen, et olen rõõmus. Mittemillestki. Jalutan ringi ja tunnen end hästi. Lõpuks ometi hakkan ma ennast iseendana hästi tundma. Muidugi on veel arenemisvõimalusi. Suhtlemine teistega. Nendega enda sama vabalt ja hästi tundmine. Sellega annab veel palju areneda.
Aga ma olen rahul. Oma eluga. Ma olen õnnelik, kui saan maal käia. Olen õnnelik oma perekonna üle, seal all pean silmas kõiki lähedasi ja kalleid. Olen õnnelik oma mõndade väga suurepäraste sõprade üle, kes alati mind toetavad, aitavad, olemas on. Olen Õnnelik oma suurepäraste kursakaaslaste üle. Olen rahul Oma noortega ja NK-ga seotud inimestega. Olen rahul isegi mõndade oma õppejõududega.
Olen rahul omna igapäevaste jalutuskäikudega. Olen rahul oma rannaskäikudega. Olen rahul muusikaga, mis raadiost mu kõrvaklappidesse kostub. Olen rahul oma tulevase töökohaga. Oma reisimistega.
Ja kuigi, aegajalt tuleb mingi seletamatu kurbus või üksindus või viha, läheb see alati mööda.
Ja elu on lill.