Ta poleks saanud olla parem leinaja. Ükskõiksem, hoolimatum, saamatum. Ta justkui ei suutnud mõista seda, mis on juhtunud. Keegi on surnud? Keegi on lahkunud? Ta vaatas neid oma hämmeldunud silmadega, millest paistis naiivsust. Ma tean ju seda, tean seda.
Talle meeldis jalutada. Vaadata rohtu, puid, õisi. Vett. Inimesi, kes temast mööda kõndisid. Naeratada vastu tulevatele paaridele. Lastele. Jälgida noorte jalgpallimängu. Elada südames kaasa tervisejooksu tegevale vanapapile. Talle meeldis olla väljas ja unistada.
Ta teadis, et Tema enam ei tule. Esimesel päeval ta nuttis. Murdus. Teisel päeval tundus see ebareaalne. Kauge, midagi puudutamatut. Midagi möödaminevat. Midagi, mis elab su sees, kuid ei hävita sind nii, nagu teised ootaks. Nagu sa ise ootaks. Ta imestas, et ta enam ei nuta. Imestas, et suudab naeratada. Ta oleks tahtnud nutta. Oleks tahtnud istuda põrandal ja lihtsalt nutta. Leida sellest kergendust, saada see endast välja. Aga see püsis.
Nagu klomp tema kurgus. Tal oli paha. Pidev tahtmine minna ja oksendada. Välja see surm ja kaotus. Häving. Unistuste kadumine. Reedetus. Mitte istuda tühja pilguga ja vaadata teda ümbritsevat.
Ta ütles, et neid seob kirg aga lahutab sarnasuste puudumine. Liiga erinevad, ütles ta. Kõik viiks vaid uute lõppudeni.
Võimalik täiesti, et tal oligi õigus. Oli ta selle ju nii kainelt läbi mõelnud, planeerinud. Nagu uue telefoni ostmine. Reaalsetel kaalutlustel. Rumal on see, kes põhjust ei leia.
Ta tahtis olla vihane, olla raevus ja põlata midagigi. Kuid polnud midagi. Ei viha, ei raevu, ei pisaraid. Kauguses kumisev mõte, et Teda pole enam. Aegajalt tekkivad paanikahood. Pidev `Mul on paha´olla. Mõtete tühjus, mineviku ja tuleviku hägustumine ning suutmatus midagi edasi teha.
Ta mõtles valikutele. Milliseid valikuid ta oli halvasti teinud. Et ta võis saada kõike muud läbi õnnelike juhuste, peale selle. Peale selle, mida ta enim igatses. Kui ta oleks saanud kõigest muust loobuda, kas ta oleks seda teinud? Kas olid need valikud tema tõeline Mina, või oli seegi mingisugune kest. Oli ta tegelikult nii erinev? Kes ta sel juhul oli, milline?
Ta oli pidevalt teadnud. Näinud lõppu ligi hiilimas. Ja ometi ei suutnud ta end talitseda. Väikesed mõttetud vaidlused, otsused, tegemata jätmised. Mida lõpmatuseni tagantjärgi kahetseda. Mida kõike oleks saanud teisiti teha, mitte öelda. Mida kõike ta oleks suutnud teha. Aga ei teinud. Nüüd olid järgi vaid painavad mõtted, et ta ei olnud üritanud. Ta tahtis nii väga, aga siiski ei andnud endast parimat. Ootas pidevalt mingisuguseid imesid, kuid ise ei teinud mittemidagi.
Oli ta kogu südamest armastanud?
Oleks ta saanud rohkem armastada?
Mis vahe on armastusel ja kirel?

Mis juhtub, kui ingel nutab?
Mis juhtub, kui terve elu äkki Valena näib?

Ta naeratas. Ta ei saanud enam tagasi minna. Seepärast pidi ta edasi olema. Sellisena nagu teda nähti ning sellisena, nagu ta ennast ei tundnud. Näitemängu osalisena. Kes lavalt lahkub tühjusega ning lavale astub veel suurema tühjusega.
Kui ta kõneleb, on ta rohkem elavam. Kui ta loeb Tema kirju, tunneb ta veidi rohkem. Peaaegu, et nutta. Piisavalt, et paha hakkaks. Kui ta jalutab, suudab ta kujutleda elu edasi liikumas.
Ainult üksi, üksinda olles peab ta olema enda ja oma mõtetega. Kujutlusega Temast, kes pidevalt kõneleb tema kõrval.

"Võibolla siiski me ei olegi nii erinevad. Ma võtsin sinu tühjuse, et Sina saaksid elada ja tunda Õnne, mida mina kogesin tänu Sulle ja Sinu armule. Nüüd tahan, et Sina oleksid see, kes mina olen harjunud olema ning mina võtan enda kanda Sinu tühjuse ja pimeduse. Ahh, võibolla polegi see mulle uus, vaid vana uuesti vallapääsemine. Võimas enesehävituslik mehhanism, mis teab, et nüüd on tema aeg valitseda. Ja ma kannan seda osa nii hästi kui oskan, et sa suudaksid uskuda, et maailmas on ka midagi, mille nimel elada ja elus püsida.
Nüüd sa saad tunda seda, mida mina Sinult saanud olen ja teada, kui palju see võib väärt olla. Rohkem kui elu või elust loobumine. Rohkem kui valu ja petlikud sõnad. Rohkem, kui sa oodata oskad. Ja mina saan meeldetuletuse, mis tähendab olla nii madalal, et allapoole enam ei saa. Nii kaugel valgusest, et isegi kõige heledam leek tundub märgina süngest mustusest. Nii tuimana, et mittemiski ei suuda tähtsana tunduda.
Ja see on minu ainuke võimalik kingitus Sulle, usk ja lootus, et Sa leiad õnne."
Mishkale.