Hirm hakkab vaikselt tulema. Kas tõesti ma lähengi ära... Käisin eile endale uusi asju ostmas, kuidas sa ikka vanade riietega Suurbritanniasse elama lähed:P Uus Euroopa Liidu ravikindlustuskaart jõudis postkasti. Siiani olen ma võrdlemisi edukalt suutnud peaaegu üldse mitte oma mineku peale mõelda. Pidevalt oli teisi asju ja pidevalt tundus see nii kaugel olevat - aga nüüd ta aina läheneb ja läheneb ja ma ei saa sinna midagi teha... Mõnel hetkel lihtsalt tabab mind kummaline ülisuur hirm, kas ma ikka saan sellega hakkama, kas ma elan selle üle. Muidugi, mis seal rasket saaks olla, mõtleb igaüks. Aga mina pean ju siiski minema... Ja palun mitte küsida mu käest enam, kas ma juba ootan ja mida ma tunnen, sest ma ei taha selle peale mõelda. Lükkan seda viimasesse lahkumiseelsesse nädalasse, kui ma ilmselt ei maga ja ei söö ning istun apaatselt järve ääres.
Selline tunne, nagu ma mingis mõttes sureksin kuu pärast ära. Et ma pean enne seda veel sada asja jõudma ära teha, kõik need asjad, millega olen siiani viivitanud. Kõik need asjad, mis on 22 aastat kannatanud, tuleb nüüd ellu viia. Kõik asjad välja öelda, suhelda inimestega kellega tahaksin suhelda, teha asju, mida tahaksin teha. Minna kanuumatkale. Minna Kathmandusse sööma:P Miskit veel - kindlasti, kui pähe tuleb. Iga sekundit ja tundi sisustada asjadega, mida ma tahan teha. Olla kõik võimalikud hetked koos endale kõige olulisematega. Mitte raisata aega. Ka üksi olles.
Mõni päev tagasi käisin rullikatega sõitmas. Pooleldi õhtul, pooleldi öösel. Kõrvaklapid peas, muusika mängib, kiirus ja tuul, pimeduses valgust andvad tänavalambid, adrenaliin. See oli super elamus. Mina olengi bemmimees, kes tahab muusikat ja kihutamist, sest ma nautisin seda nii väga. Täna jälle.
Rohkem ei tahagi täna öelda. Kõik on justkui hästi:)