Tuvid lendasid täna minu poole. Palju tuvisid. Nagu mind polekski seal olnud. Lendasid minust üle ja mööda.
Päike tuli välja. Öösel on jälle vihma sadanud. Mõnus. Mulle meeldib vihm. Meeldib märg maa. Meeldib värskuse lõhn. Pilved on aga ähvardavad. Tumehallid, valgete äärtega. Paksud.
Kass on viimasel ajal närviline. Sooritab meeletuid hüppeid, jookseb ringi teadmata oma suundi ja minemisi. Ootab midagi. Vaatab akna pealt õue oma suurte suurte silmadega. Vaatab siis mulle otsa ning on kurb. Õigemini siis mina olen kurb. Tema lihtsalt vaatab, nagu ta alati on vaadanud.
Sõitma tahaks minna. Aga ei jaksa. Tuul on väljas ja eile oli päris raske. Sõita vastu tuult. Minusugusel kobakäpast amatööril. Tahaks olla osav. Proff. Väsimatu ja julge. Vähemalt mingis asjas.
Noortekohvik saabki ilmselt ruumid. Tore, vahva. Aga seest on tühi. Sest kes teeb, kes vastutab? Pole inimesi, pole ressurssi. Kõigil on kiire ja elu ja muud asjad. Nüüd, kui on justkui kõik, pole enam kedagi, kellele see korda läheks. Kes sellega midagi ette võtaks. Kohusetunne ainult. Tuleb teha. Tuleb leida. Võibolla see ongi sama, et tahad miskit nii kaua. Nii piinavalt. Ning kui sa selle saad, tahaks lihtsalt ära minna. Tahta midagi muud. Kättesaamatut. Nagu lugu lainetest ja kaljust. Parem olla kättesaamatu kui anda järele. Sellega miski lõppeb.
3 nädalat veel. Kummaline. Tundub, nagu oleks aega nii palju. Tegelikult saab aeg kohe otsa. Tundub, nagu lõppeks üks osa minu elust. See, mis algas Tallinnasse kolimisega. Nüüd muutub midagi. Vähemalt selline tunne on. Aga seda ma olengi tahtnud. Välja rabeleda. Oma väikestest tusatsemistest, riidudest, soovimatutest inimestest.
Mulle on palju öeldud, et ma olen liiga hea inimene. Mismõttes. Et pidavat võtma asju raskelt, südamesse. Kui keegi füüsiliselt haiget teeb. Või vaimselt. Et kui on lahku minek, tuleks mõelda, et ilmas on veel palju inimesi. Kui keegi kallale tuleb, ütle vastu või löö vastu. Vot nii. Nii tuleks elada. Või nii ilmselt paljud elavad. Need, keda imetletakse selle eest. Kergelt võtmise eest. Mitte korda laskmise eest. Ta oskab elada. Aga meie oleme katki.
Kuidas ma olen selline, ma ei tea. Minu jaoks on nii õige. Ma ei tunne ennast süüdi. Aegajalt küll halvasti, kui see on põhjus, miks lahku minna. Paremat otsida. Aga ma ei leia, et teil õigus on. Ja ma pole nii hea. Ma olen täiesti tavaline. Ainult ei õigusta teistele haiget tegemist. Sellel polegi õigustust, elades kõik koos ühes maailmas.
Teiseks viimasel ajal olen pidanud palju seletama, miks ma ometi üksi olen. Kas sa ei leia meest? Miks sul pole kedagi? Kas sa oled seotud - miks mitte? Ma küsiks vastu - miks ma ei või olla üksi? Kas on täiesti ebanormaalne, et ma ei ole kellegagi seotud? Kas inimene peabki minema ühest suhtest teise, teadmata isegi mida ta täpselt tunneb? Kas on õige pidevalt sõltuda teistest inimestest, siduda neid enda vajadustega? Ning olla nõus lahku minema ainult siis, kui leian uue kellesse armuda? Ma ei mõista seda. Ma tahan kedagi täielikult armastada. Millalgi. Mitte olla kellegagi vaid sidumise pärast. Isegi, kui mulle meeldib keegi. Ja ma tahaksin temaga olla. Ei ole sellega kiire. Ja mis siis, et ma üksi olen. Kas ma olen siis kehvem? Halvem? Nõrgem?
Tunne on igatahes parem.
Sulle tahaks veel ka miskit öelda. Ma ei saa aru, miks sa nii käitud. Ma ju sõidan ära. Ja sa oled jutu järgi mu parim sõbranna. Kus sa siis oled? Tähendab see üldse sulle midagi peale sõnade? Sest siin sind ei ole, minuga sind ei ole. Vähemalt ehk oled õnnelik oma selles elus, kus sa ka olemas oled.
Kõik päevad on ühesugused. Homseni. Igatsen.