And so it is...
I can´t take my eyes off you
I can´t take my mind off you
Algul olid kahtlused. Kõik asjad, millest justkui pead loobuma. Vahel on ikka kahtlused. Arvan, et kõigil on. Vahel on kaklused, vahel on vaidlused. Vahel ajab Ta mind vihale. Vahel olen tige. Vahel olen õnnetu. Vahel olen hirmunud.
Aga. Did I say that I want to leave it all behind?
Kui ma peaksin panema oma elu erinevad hetked kaalule. Siis kõik ülejäänu ei suudaks võistelda. Nende kuudega. Hetkedega. Ja isegi, kui ma mingil põhjusel sellest tagasi tulles ilma jään. Jääb see minu elu väärtuseks. Mind on armastatud. Ja ma olen armastanud.
Kui keegi jalutab õhtul su maja ette, et sind suudelda
Kui hommikul ootab sind peeglile joonistatud süda
Kui kellegi naeratus on kõige ilusam asi maailmas
Kui sa kellegagi koos olles saad omaette laulda
Kui sa ei saa õhtul kellegita magama jääda
Kui isegi igatsus on õnnelik
Kui elu on selline, nagu ta peaks olema.
http://www.radioblogclub.com/open/124381//Damien%20Rice-%20The%20blower%27s%20daughter.mp3
kolmapäev, november 29, 2006
pühapäev, november 19, 2006
Breathe
a trace of your lips
I'm tastin' the air
tryin' to find you
Lost
a moment so rare
Not to despair
I will find you
Fall
lighter than rain
Down with my tears
heaven sent you
Flow
into the light
Into my arms
I desire you
And my mind just won't let go
I feel I'm slowly driftin'
You have summoned me
With your wings, they stop me falling
And it must have been a dream
Oh it must have been an angel...
Täna on igatsus kui mesi
kuldne, magus ja poolläbipaistev
Pole kunagi olnud nii sügaval. Nii kaugele pole kunagi julgenud vaadatagi. Nii kaugele pole keegi minuga minna tahtnud. Kui Tema.
Mu päevad temaga on olnud täiuslikud. Ja siiani ei ole keegi seda suutnud. Pakkuda mulle õnne ja kõike, millest unistanud olen.
Üks päev. Millal sa ärkad kellegi kõrval ja tunned et oled kodus. Ma ei teadnud seda tunnet. Nüüd tean. Kui imeline võib olla lihtsalt üks ärkamine. Üks puudutus. Üks naeratus. Üks sõna. Olemine. Vaikus. Vihm ja pimedus akna taga. Ning soojus toas. Kui üks inimene, mitte ükski koht, on su kodu. See on kummaline. See on harjumatu. Ja see on nii hea.
Kui sa lõpuks julged kellegagi rääkida kõigest. Kõigest. Ja ta kuulab sind. Ja ta räägib kaasa. Kui sa saad teha temaga väikeseid plaane. Ja ta ei naera sind välja, ta ei väldi sind ning ta ei väldi teie ühist tulevikku. Kui sa kuuled, kuidas Tema planeerib teie tegemisi. Kui sa saad teha kõike teise inimese kõrval. Kui sa saad olla sina ise. Ilma, et peaksid varjama oma nõrkuseid. Isegi kõige raskemaid.
Esimest korda minu elus. Saan ma vastu kõike seda, mida ise oleksin valmis andma. Tingimusteta. Lihtsalt. Saan ma vastu rohkemgi veel. Ootamatud üllatused. Armsad ütlemised. Hetked, ühised tegemised, plaanid. Ma olen oma elus armastanud. Aga nüüd mulle näib, et siiani ei ole keegi mind vastu armastanud. Südamega.
Aga võibolla seda saabki teha õigesti ainult üks inimene. The One.
Ma ei ole iseennast kaotanud. Ma olen enda leidnud.
Ja midagi, mille üle ma kõige uhkem olen - ma suutsin täna koostada oma esimesi tsehhi keelseid lauseid:) Ilma sõnaraamatuta, lihtsalt.
proč?
protože já miluji tě
:)
Ilmselt on see juba tüütav. Lugeda ainult kui õnnelik olen. Aga see on mu elu. Mu unistus. Ja ma loodan, südamest, et see on igavene. Elada nii õnnelikult, kui isegi igatsus kellegi järgi teeb sind õnnelikuks. Kui teised küsivad, kas sa oled "midagi tarvitanud". Sest oled koguaeg nii õnnelik. Viimased nädalad on olnud ilusaimad.
Jah, ma ei ole kunagi nii sügaval olnud.
a trace of your lips
I'm tastin' the air
tryin' to find you
Lost
a moment so rare
Not to despair
I will find you
Fall
lighter than rain
Down with my tears
heaven sent you
Flow
into the light
Into my arms
I desire you
And my mind just won't let go
I feel I'm slowly driftin'
You have summoned me
With your wings, they stop me falling
And it must have been a dream
Oh it must have been an angel...
Täna on igatsus kui mesi
kuldne, magus ja poolläbipaistev
Pole kunagi olnud nii sügaval. Nii kaugele pole kunagi julgenud vaadatagi. Nii kaugele pole keegi minuga minna tahtnud. Kui Tema.
Mu päevad temaga on olnud täiuslikud. Ja siiani ei ole keegi seda suutnud. Pakkuda mulle õnne ja kõike, millest unistanud olen.
Üks päev. Millal sa ärkad kellegi kõrval ja tunned et oled kodus. Ma ei teadnud seda tunnet. Nüüd tean. Kui imeline võib olla lihtsalt üks ärkamine. Üks puudutus. Üks naeratus. Üks sõna. Olemine. Vaikus. Vihm ja pimedus akna taga. Ning soojus toas. Kui üks inimene, mitte ükski koht, on su kodu. See on kummaline. See on harjumatu. Ja see on nii hea.
Kui sa lõpuks julged kellegagi rääkida kõigest. Kõigest. Ja ta kuulab sind. Ja ta räägib kaasa. Kui sa saad teha temaga väikeseid plaane. Ja ta ei naera sind välja, ta ei väldi sind ning ta ei väldi teie ühist tulevikku. Kui sa kuuled, kuidas Tema planeerib teie tegemisi. Kui sa saad teha kõike teise inimese kõrval. Kui sa saad olla sina ise. Ilma, et peaksid varjama oma nõrkuseid. Isegi kõige raskemaid.
Esimest korda minu elus. Saan ma vastu kõike seda, mida ise oleksin valmis andma. Tingimusteta. Lihtsalt. Saan ma vastu rohkemgi veel. Ootamatud üllatused. Armsad ütlemised. Hetked, ühised tegemised, plaanid. Ma olen oma elus armastanud. Aga nüüd mulle näib, et siiani ei ole keegi mind vastu armastanud. Südamega.
Aga võibolla seda saabki teha õigesti ainult üks inimene. The One.
Ma ei ole iseennast kaotanud. Ma olen enda leidnud.
Ja midagi, mille üle ma kõige uhkem olen - ma suutsin täna koostada oma esimesi tsehhi keelseid lauseid:) Ilma sõnaraamatuta, lihtsalt.
proč?
protože já miluji tě
:)
Ilmselt on see juba tüütav. Lugeda ainult kui õnnelik olen. Aga see on mu elu. Mu unistus. Ja ma loodan, südamest, et see on igavene. Elada nii õnnelikult, kui isegi igatsus kellegi järgi teeb sind õnnelikuks. Kui teised küsivad, kas sa oled "midagi tarvitanud". Sest oled koguaeg nii õnnelik. Viimased nädalad on olnud ilusaimad.
Jah, ma ei ole kunagi nii sügaval olnud.
neljapäev, november 16, 2006
amnesiac
Kui sa käid maailmast ära.
On päevi, millal ma olen tõeline. Elav, õnnelik, reaalne. Päevad, kui ma olen Siin, maailmas. Kus ma olen alati kohal tegemaks asju, mida ma hetkel teen. Kui ma tunnen neid asju. Kui ma olen pisarateni õnnelik. Kui ma suudan analüüsida, kui miski läheb valesti. Kui ma olen Siin.
On päevi, millal ma ei ole reaalne. Millal ma ei ole olemas, millal ma ei ole siin. Millal ma ei suuda enda sisemust tuua kohale, tegemaks asju. Kui midagi minust on puudu, kuskil mujal.
Justkui telekapilt, mis aegajalt on selge ja aegajalt virvendab ja sahiseb. Kaob ära. Miks, kuidas? Võibolla on väljas torm, võibolla on tuul liiga kõva. Vahel ei olegi põhjuseid. Lihtsalt kõik kaob. Mina kaon.
Ja ma tunnen, et mu keha on siin. Istub siin, kõnnib ringi, naeratab, räägib. Vastab küsimustele. Aga Mind ei ole. Ja ma isegi ei mõtle mingisuguseid kurbi mõtteid, ma lihtsalt ei ole siin. Ma olen kuskil udus, valges paksus massis. Ja ma ei hooli mittemillestki. Ja ma tahan olla ainult üksi. Ja ma tahan saada sellest välja. Ja ma ei taha sinna sattuda. Aga tihti ma lihtsalt triivin. Ära.
Ja ma tunnen, kuidas veri mu peas kohiseb. Aegajalt nii kõvasti, et ma ei kuulegi midagi muud. AInult seda survet. Ja mingisugust valu. Valu valu valu. Mis pressib. Vahel on see isegi tugevam kui nutt. Nutmine. Sest nutmine tegelikult ei vabasta sellest. Vahel tulevad pisarad, mis väsitavad. Aga valu ei kao. Sellega mitte. Ma tean ainult ühte võimalikku lahendust, füüsilist valu. See muudab, viib tähelepanu mujale. Mis muid võimalusi on, ma ei tea.
Vahel ma saan sealt ise tagasi. Kui ma suudan mäletada midagi, mida olen mõelnud olemas olles. Kui ma suudan teha midagi, mis toob mind tagasi. Vahel see õnnestub.
Vahel aga jääb tühjus. Nagu hommikune pohmakas, kui sa enam ei ole purjus, aga sa ei tunne ennast hästi. Ma ei ole enam Seal, aga ma ei ole ka Tagasi.
Ja kõik küsivad põhjuseid. Alati, justkui seal peaks olema mingi põhjus. Aga seal ei ole.
Kõik on suurepärane. Mu elu on suurepärane. Ma olen õnnelik. Ja siiski ma triivin. Ühest äärmusest teise. Põhjusteta. Keegi ei tee mulle haiget. Keegi ei mõjuta mind. Keegi ei ole mulle haiget teinud.
Mul ei ole põhjuseid ega põhjendusi oma olekutele. Ja ma ei suuda ennast muuta. Ole õnnelikum. Mõtle positiivsemalt. Ära ole nii kurb. Ära ole nii depressiivne. Kui ma teaksin, kuidas see käib, siis ma teeksin seda. Kui ma oskaksin kuidagi teistmoodi olla. Hakkama saada.
Ma ei naudi seda. Ära minekut. Ma ei naudi, et teen inimestele haiget siis. Ma ei naudi, et keegi minu pärast muretsema peab. Ma vihkan, et ma selline olen. Ja et ma ei suuda ennast kontrollida. Vahel ma vihkan ennast nii palju, et ma ei saagi aru, kuidas mõni teine mind ei vihka. Ja ma tean, et see kõik väsitab mu lähedasi. Minu hetkelised muutused. Ja suutmatus midagi muuta.
Lõpuks öeldakse, et ma olen enesekeskne. Või ennast haletsev. Või teen ennast liiga nõrgaks. Olen liiga nõrk. Võtan kõike liiga tõsiselt. Võibolla, võibolla on kõigil õigus. Mulle ei tähenda see midagi. Sest ma elan selle nööri otsas. Mis mind liigutab, nagu hüpiknukku. Ühest otsast teise. Lükkab mind ellu ja tõmbab mind sealt ära. Üles ja alla, üles ja alla.
Ja ma ikka veel otsin taevast päikest.
Aga seal on pilved, pilved
ja seal on sinine helendav valgus
seal on alati kõik muu
ja ma ootan ja loodan ja otsin
meeleheitlikult
sekundist sekundisse
ja kui ta tuleb, lõpuks, suur ja ülim
silmipimestavalt ere ja soe
ainus tõeline elu ja valgus
ei suuda ma seda nautida
ning mõtlen vaid vihmast ja vihmast.
Vahel teised ootavad koos minuga
päikest või vihma
aga nad on tihti kiiremad, neil on alati kiire
ja nad lähevad. Ootamata lõpuni.
Aga mina seisan ikka Seal
tänaval või rohul või jalgupidi vees
oodates
On päevi, millal ma olen tõeline. Elav, õnnelik, reaalne. Päevad, kui ma olen Siin, maailmas. Kus ma olen alati kohal tegemaks asju, mida ma hetkel teen. Kui ma tunnen neid asju. Kui ma olen pisarateni õnnelik. Kui ma suudan analüüsida, kui miski läheb valesti. Kui ma olen Siin.
On päevi, millal ma ei ole reaalne. Millal ma ei ole olemas, millal ma ei ole siin. Millal ma ei suuda enda sisemust tuua kohale, tegemaks asju. Kui midagi minust on puudu, kuskil mujal.
Justkui telekapilt, mis aegajalt on selge ja aegajalt virvendab ja sahiseb. Kaob ära. Miks, kuidas? Võibolla on väljas torm, võibolla on tuul liiga kõva. Vahel ei olegi põhjuseid. Lihtsalt kõik kaob. Mina kaon.
Ja ma tunnen, et mu keha on siin. Istub siin, kõnnib ringi, naeratab, räägib. Vastab küsimustele. Aga Mind ei ole. Ja ma isegi ei mõtle mingisuguseid kurbi mõtteid, ma lihtsalt ei ole siin. Ma olen kuskil udus, valges paksus massis. Ja ma ei hooli mittemillestki. Ja ma tahan olla ainult üksi. Ja ma tahan saada sellest välja. Ja ma ei taha sinna sattuda. Aga tihti ma lihtsalt triivin. Ära.
Ja ma tunnen, kuidas veri mu peas kohiseb. Aegajalt nii kõvasti, et ma ei kuulegi midagi muud. AInult seda survet. Ja mingisugust valu. Valu valu valu. Mis pressib. Vahel on see isegi tugevam kui nutt. Nutmine. Sest nutmine tegelikult ei vabasta sellest. Vahel tulevad pisarad, mis väsitavad. Aga valu ei kao. Sellega mitte. Ma tean ainult ühte võimalikku lahendust, füüsilist valu. See muudab, viib tähelepanu mujale. Mis muid võimalusi on, ma ei tea.
Vahel ma saan sealt ise tagasi. Kui ma suudan mäletada midagi, mida olen mõelnud olemas olles. Kui ma suudan teha midagi, mis toob mind tagasi. Vahel see õnnestub.
Vahel aga jääb tühjus. Nagu hommikune pohmakas, kui sa enam ei ole purjus, aga sa ei tunne ennast hästi. Ma ei ole enam Seal, aga ma ei ole ka Tagasi.
Ja kõik küsivad põhjuseid. Alati, justkui seal peaks olema mingi põhjus. Aga seal ei ole.
Kõik on suurepärane. Mu elu on suurepärane. Ma olen õnnelik. Ja siiski ma triivin. Ühest äärmusest teise. Põhjusteta. Keegi ei tee mulle haiget. Keegi ei mõjuta mind. Keegi ei ole mulle haiget teinud.
Mul ei ole põhjuseid ega põhjendusi oma olekutele. Ja ma ei suuda ennast muuta. Ole õnnelikum. Mõtle positiivsemalt. Ära ole nii kurb. Ära ole nii depressiivne. Kui ma teaksin, kuidas see käib, siis ma teeksin seda. Kui ma oskaksin kuidagi teistmoodi olla. Hakkama saada.
Ma ei naudi seda. Ära minekut. Ma ei naudi, et teen inimestele haiget siis. Ma ei naudi, et keegi minu pärast muretsema peab. Ma vihkan, et ma selline olen. Ja et ma ei suuda ennast kontrollida. Vahel ma vihkan ennast nii palju, et ma ei saagi aru, kuidas mõni teine mind ei vihka. Ja ma tean, et see kõik väsitab mu lähedasi. Minu hetkelised muutused. Ja suutmatus midagi muuta.
Lõpuks öeldakse, et ma olen enesekeskne. Või ennast haletsev. Või teen ennast liiga nõrgaks. Olen liiga nõrk. Võtan kõike liiga tõsiselt. Võibolla, võibolla on kõigil õigus. Mulle ei tähenda see midagi. Sest ma elan selle nööri otsas. Mis mind liigutab, nagu hüpiknukku. Ühest otsast teise. Lükkab mind ellu ja tõmbab mind sealt ära. Üles ja alla, üles ja alla.
Ja ma ikka veel otsin taevast päikest.
Aga seal on pilved, pilved
ja seal on sinine helendav valgus
seal on alati kõik muu
ja ma ootan ja loodan ja otsin
meeleheitlikult
sekundist sekundisse
ja kui ta tuleb, lõpuks, suur ja ülim
silmipimestavalt ere ja soe
ainus tõeline elu ja valgus
ei suuda ma seda nautida
ning mõtlen vaid vihmast ja vihmast.
Vahel teised ootavad koos minuga
päikest või vihma
aga nad on tihti kiiremad, neil on alati kiire
ja nad lähevad. Ootamata lõpuni.
Aga mina seisan ikka Seal
tänaval või rohul või jalgupidi vees
oodates
kolmapäev, november 15, 2006
Kui sa saad sõpradelt kõige armsama paki, kuhu on joonistatud palju kasse ja kus on sees palju kõige paremaid komme ja shokolaadi
lisaks veel sinu kõige-kõige lemmikumad videod ja tv-seriaalid:D
Siis sa tead, kui palju sa armastad oma sõpru
ja kui palju nemad sind.
(Mitte, et muul ajal seda ei teaks. Aga täna tean seda eriti:))
Aitähhh:)
lisaks veel sinu kõige-kõige lemmikumad videod ja tv-seriaalid:D
Siis sa tead, kui palju sa armastad oma sõpru
ja kui palju nemad sind.
(Mitte, et muul ajal seda ei teaks. Aga täna tean seda eriti:))
Aitähhh:)
laupäev, november 11, 2006
Ma olen väga väga õnnelik.
See on ilmselt selline tunne, mida ei saagi kuidagi kirjeldada.
Kui sa lõpuks annad järgi kõigele, mis sees möllab. Tormile. Küsimustele. Pelgusele. Eitamisele. Võitlusele. Kahtlustele.
I didn´t want to fall in love. I didn´t want to do it in England. With someone who doesn´t live in my country. Doesn´t speak my language. I didn´t want this to happen. But it did.
And now i would follow you to another country. I would lay every night next to you. I would do it until the end of my existence. Because I love you. Miluji Te. Armastan Sind.
Ning see rahu, mis lõpuks saabub, on imeline. Täiuslik olemine. Uskumine. Viimased päevad on olnud nii imelised, et ma ei saakski uskuda nende reaalsust. Aga see on. Eksisteerib. Minus ja minu ümber. Kedagi armastada ja olla kellegi poolt armastatud. Ülim. Mõte. Õnn.
Saatus.
See on ilmselt selline tunne, mida ei saagi kuidagi kirjeldada.
Kui sa lõpuks annad järgi kõigele, mis sees möllab. Tormile. Küsimustele. Pelgusele. Eitamisele. Võitlusele. Kahtlustele.
I didn´t want to fall in love. I didn´t want to do it in England. With someone who doesn´t live in my country. Doesn´t speak my language. I didn´t want this to happen. But it did.
And now i would follow you to another country. I would lay every night next to you. I would do it until the end of my existence. Because I love you. Miluji Te. Armastan Sind.
Ning see rahu, mis lõpuks saabub, on imeline. Täiuslik olemine. Uskumine. Viimased päevad on olnud nii imelised, et ma ei saakski uskuda nende reaalsust. Aga see on. Eksisteerib. Minus ja minu ümber. Kedagi armastada ja olla kellegi poolt armastatud. Ülim. Mõte. Õnn.
Saatus.
reede, november 10, 2006
pühapäev, november 05, 2006
Ma ei tea kuidas meil läheb. Ma ei saa lubada, et me jääme kokku. Ma ei oska öelda, kas tema on see Õige.
Ma tean, et ma olen õnnelik Temaga. Ma tean, et ta meeldib mulle inimesena. Ma tean, et ta on huvitav, kirglik, tark ja hooliv. Ma tean, et ma olen temasse armunud. Ma tean, et hoolin temast väga.
Ma tean, et me oleme väga lähedased. Me võiksime olla väga head sõbrad. Oleme. Aga ma ei tea, kas me suudame olla lähedased sõbrad ja samal ajal olla koos. Ma ei tea, kas me suudame.
Ma tean, et mõnel hetkel on kõik täiuslik. Me oleme täpselt ühesugused, ühel lainel. Täiuslikud, täiuslikult õnnelikud. Ja mõnel teisel hetkel oleme teineteisest miilide kaugusel. Justkui ei tunnekski teineteist. Ei mõistaks. Ei suudaks tajuda ega puudutada.
Mõnel hetkel ma tunnen, et olen valmis sellest loobuma. Sest see on raske. Sest me oleme erinevad. Teisel hetkel ma kahetsen, et üldse olen mõelnud midagi sarnast. Sest me oleme ka nii sarnased.
Mulle meeldib, et ta on tugev ja teab mida tahab. Et ta ei hooli teiste inimeste arvamusest ning ei tee kõike nii, nagu teised. Et ta julgeb olla tema ise. Tema jonnakus. Mõnel teisel hetkel ma vihkan seda. Et ta ei võiks teha midagi nii, nagu mina tahaksin või ootaksin. Väikesed asjad, mis mind võivad endast välja ajada. Närviliseks teha. Pidevad kaklused ja võitlemised. See on väsitav.
Ma ei tea, kas see on seda väärt. Ma ei tea, kas me oskame selle kõige enda kasuks pöörata. Või selle õnnestuma panna.
Aga ma tean, et me oleme juba palju muutnud. Muutunud. Üheskoos tugevamaks saanud, kokku kasvanud. Sest algus oli veel raskem. Ning võibolla kõik läheb paremaks.
Ja ma tean, et ma ei ole loobuja. Ma võin olla jonnakas või enesekeskne, aga ma ei ole loobuja. Isegi kui me elame erinevas rütmis, teab tema, kuidas mind õnnelikuks teha. Ning ta teeb seda. Erinevalt kõigist teistest.
See ongi see, mis me oleme. Kindlasti võiks see kõik olla sadu kordi kergem. Või sarnasem. Siduda ennast kellegi "nõrgaga", kellega ei peaks koguaeg kaklema. Siduda ennast kellegiga, kes tundub olevat sarnasem või õigem. Räägib õiget keelt. Elab õiges kohas. On teistsugune. Aga.
Mulle anti võimalus. Ja ma võtsin selle vastu. Ja ma teeks seda aina uuesti ja uuesti. Ning ikka oleksin õnnelik kõige üle, mis mul on. Ja võitleksin selle eest. Sest see oli minu valik. Minu otsus.
Väike prints läks taas roose vaatama. "Te ei ole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile..."Te olete ilusad aga tühjad... Teie eest ei saa surra. Kindlasti keegi, kes mööda läheb, võib mõelda, et minu roos on teie moodi. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest tema on see, keda ma olen kastnud. Sest tema on see, kelle ma olen asetanud klaaskupli alla. Sest tema on see, keda ma tuulevarjuga kaitsnud olen... Sest ta on minu roos."Väike prints
Ma tean, et ma olen õnnelik Temaga. Ma tean, et ta meeldib mulle inimesena. Ma tean, et ta on huvitav, kirglik, tark ja hooliv. Ma tean, et ma olen temasse armunud. Ma tean, et hoolin temast väga.
Ma tean, et me oleme väga lähedased. Me võiksime olla väga head sõbrad. Oleme. Aga ma ei tea, kas me suudame olla lähedased sõbrad ja samal ajal olla koos. Ma ei tea, kas me suudame.
Ma tean, et mõnel hetkel on kõik täiuslik. Me oleme täpselt ühesugused, ühel lainel. Täiuslikud, täiuslikult õnnelikud. Ja mõnel teisel hetkel oleme teineteisest miilide kaugusel. Justkui ei tunnekski teineteist. Ei mõistaks. Ei suudaks tajuda ega puudutada.
Mõnel hetkel ma tunnen, et olen valmis sellest loobuma. Sest see on raske. Sest me oleme erinevad. Teisel hetkel ma kahetsen, et üldse olen mõelnud midagi sarnast. Sest me oleme ka nii sarnased.
Mulle meeldib, et ta on tugev ja teab mida tahab. Et ta ei hooli teiste inimeste arvamusest ning ei tee kõike nii, nagu teised. Et ta julgeb olla tema ise. Tema jonnakus. Mõnel teisel hetkel ma vihkan seda. Et ta ei võiks teha midagi nii, nagu mina tahaksin või ootaksin. Väikesed asjad, mis mind võivad endast välja ajada. Närviliseks teha. Pidevad kaklused ja võitlemised. See on väsitav.
Ma ei tea, kas see on seda väärt. Ma ei tea, kas me oskame selle kõige enda kasuks pöörata. Või selle õnnestuma panna.
Aga ma tean, et me oleme juba palju muutnud. Muutunud. Üheskoos tugevamaks saanud, kokku kasvanud. Sest algus oli veel raskem. Ning võibolla kõik läheb paremaks.
Ja ma tean, et ma ei ole loobuja. Ma võin olla jonnakas või enesekeskne, aga ma ei ole loobuja. Isegi kui me elame erinevas rütmis, teab tema, kuidas mind õnnelikuks teha. Ning ta teeb seda. Erinevalt kõigist teistest.
See ongi see, mis me oleme. Kindlasti võiks see kõik olla sadu kordi kergem. Või sarnasem. Siduda ennast kellegi "nõrgaga", kellega ei peaks koguaeg kaklema. Siduda ennast kellegiga, kes tundub olevat sarnasem või õigem. Räägib õiget keelt. Elab õiges kohas. On teistsugune. Aga.
Mulle anti võimalus. Ja ma võtsin selle vastu. Ja ma teeks seda aina uuesti ja uuesti. Ning ikka oleksin õnnelik kõige üle, mis mul on. Ja võitleksin selle eest. Sest see oli minu valik. Minu otsus.
Väike prints läks taas roose vaatama. "Te ei ole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile..."Te olete ilusad aga tühjad... Teie eest ei saa surra. Kindlasti keegi, kes mööda läheb, võib mõelda, et minu roos on teie moodi. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest tema on see, keda ma olen kastnud. Sest tema on see, kelle ma olen asetanud klaaskupli alla. Sest tema on see, keda ma tuulevarjuga kaitsnud olen... Sest ta on minu roos."Väike prints
kolmapäev, november 01, 2006
Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again.
You are the strength, that keeps me walking.
You are the hope, that keeps me trusting.
You are the light to my soul.
You are my purpose...you're everything.
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
Cause you're all I want, You're all I need
You're everything, everything
You're all I want your all I need
You're everything, everything.
You're all I want you're all I need.
You're everything, everything
You're all I want you're all I need, you're everything, everything.
And How can I stand here with yo and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
http://www.radioblogclub.com/open/14074/lifehouse_everything/Lifehouse%20-%20Everything
I love you.
I am sorry for all my weaknesses.
You are my everything, everything.
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again.
You are the strength, that keeps me walking.
You are the hope, that keeps me trusting.
You are the light to my soul.
You are my purpose...you're everything.
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
Cause you're all I want, You're all I need
You're everything, everything
You're all I want your all I need
You're everything, everything.
You're all I want you're all I need.
You're everything, everything
You're all I want you're all I need, you're everything, everything.
And How can I stand here with yo and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
http://www.radioblogclub.com/open/14074/lifehouse_everything/Lifehouse%20-%20Everything
I love you.
I am sorry for all my weaknesses.
You are my everything, everything.
Vahel ma kahetsen, et olemas olen. Et ma olen selline nagu ma olen. Miks. Miks. Miks ma tunnen kõiki neid asju, mida tunnen. Miks ma mõtlen kõiki neid asju, mida ma mõtlen. Miks ma ei võiks lihtsalt suuta olla, tavaline. Normaalne.
Kõik see kõikumine, ma vihkan seda. Ma vihkan iseennast. Vahel. Täna.
Kuidas saab olla kõik suurepärane ning siis lihtsalt enam mitte olla. Et ärkad hommikul ja tunned, et midagi on valesti. Midagi on teisiti. Justkui ei tahakski ärgata. Justkui tahakski jääda voodisse. Mis olekski õigem. Mitte minna välja ja teha teistele haiget. Öelda asju, käituda halvasti. Tujutseda. Tunda mingisugust imelikku tunnet. Imelikku. Kurbust, viha ja tühjust.
Nagu Tema ütles, because you forgot about me. Mida sa tunned siis? Mis näoga sa naeratad? Kas ütled midagi või vaikid? Kas süüdistad? Kas tunned üldse midagi või ei pane seda tähelegi? Kas kujutad seda ainult ette? Kas on seegi vaid üks välja mõeldud tunne sinu sees. Liigne analüüs? Liigne depressiivsus? Liigne mõtlemine?
Puudutamiseni tundlik. Pilgust. Ning õelus. Kättemaksuline kurjus.
Jaa, ta teab mind kõige paremini. Ma ei ole ingel. Tahaksin, aga ei ole. Olen kõigest väiklane ja enesekeskne. Enda mullis. Enda hirmu, vajaduse ja kurbuse massiivses udus. Seikleja. Põgeneja. Otsija.
Vahel ma olengi selline. Ootan, et kõik mööduks.
Kõik see kõikumine, ma vihkan seda. Ma vihkan iseennast. Vahel. Täna.
Kuidas saab olla kõik suurepärane ning siis lihtsalt enam mitte olla. Et ärkad hommikul ja tunned, et midagi on valesti. Midagi on teisiti. Justkui ei tahakski ärgata. Justkui tahakski jääda voodisse. Mis olekski õigem. Mitte minna välja ja teha teistele haiget. Öelda asju, käituda halvasti. Tujutseda. Tunda mingisugust imelikku tunnet. Imelikku. Kurbust, viha ja tühjust.
Nagu Tema ütles, because you forgot about me. Mida sa tunned siis? Mis näoga sa naeratad? Kas ütled midagi või vaikid? Kas süüdistad? Kas tunned üldse midagi või ei pane seda tähelegi? Kas kujutad seda ainult ette? Kas on seegi vaid üks välja mõeldud tunne sinu sees. Liigne analüüs? Liigne depressiivsus? Liigne mõtlemine?
Puudutamiseni tundlik. Pilgust. Ning õelus. Kättemaksuline kurjus.
Jaa, ta teab mind kõige paremini. Ma ei ole ingel. Tahaksin, aga ei ole. Olen kõigest väiklane ja enesekeskne. Enda mullis. Enda hirmu, vajaduse ja kurbuse massiivses udus. Seikleja. Põgeneja. Otsija.
Vahel ma olengi selline. Ootan, et kõik mööduks.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
