amnesiac

Kui sa käid maailmast ära.
On päevi, millal ma olen tõeline. Elav, õnnelik, reaalne. Päevad, kui ma olen Siin, maailmas. Kus ma olen alati kohal tegemaks asju, mida ma hetkel teen. Kui ma tunnen neid asju. Kui ma olen pisarateni õnnelik. Kui ma suudan analüüsida, kui miski läheb valesti. Kui ma olen Siin.
On päevi, millal ma ei ole reaalne. Millal ma ei ole olemas, millal ma ei ole siin. Millal ma ei suuda enda sisemust tuua kohale, tegemaks asju. Kui midagi minust on puudu, kuskil mujal.
Justkui telekapilt, mis aegajalt on selge ja aegajalt virvendab ja sahiseb. Kaob ära. Miks, kuidas? Võibolla on väljas torm, võibolla on tuul liiga kõva. Vahel ei olegi põhjuseid. Lihtsalt kõik kaob. Mina kaon.
Ja ma tunnen, et mu keha on siin. Istub siin, kõnnib ringi, naeratab, räägib. Vastab küsimustele. Aga Mind ei ole. Ja ma isegi ei mõtle mingisuguseid kurbi mõtteid, ma lihtsalt ei ole siin. Ma olen kuskil udus, valges paksus massis. Ja ma ei hooli mittemillestki. Ja ma tahan olla ainult üksi. Ja ma tahan saada sellest välja. Ja ma ei taha sinna sattuda. Aga tihti ma lihtsalt triivin. Ära.
Ja ma tunnen, kuidas veri mu peas kohiseb. Aegajalt nii kõvasti, et ma ei kuulegi midagi muud. AInult seda survet. Ja mingisugust valu. Valu valu valu. Mis pressib. Vahel on see isegi tugevam kui nutt. Nutmine. Sest nutmine tegelikult ei vabasta sellest. Vahel tulevad pisarad, mis väsitavad. Aga valu ei kao. Sellega mitte. Ma tean ainult ühte võimalikku lahendust, füüsilist valu. See muudab, viib tähelepanu mujale. Mis muid võimalusi on, ma ei tea.
Vahel ma saan sealt ise tagasi. Kui ma suudan mäletada midagi, mida olen mõelnud olemas olles. Kui ma suudan teha midagi, mis toob mind tagasi. Vahel see õnnestub.
Vahel aga jääb tühjus. Nagu hommikune pohmakas, kui sa enam ei ole purjus, aga sa ei tunne ennast hästi. Ma ei ole enam Seal, aga ma ei ole ka Tagasi.
Ja kõik küsivad põhjuseid. Alati, justkui seal peaks olema mingi põhjus. Aga seal ei ole.
Kõik on suurepärane. Mu elu on suurepärane. Ma olen õnnelik. Ja siiski ma triivin. Ühest äärmusest teise. Põhjusteta. Keegi ei tee mulle haiget. Keegi ei mõjuta mind. Keegi ei ole mulle haiget teinud.
Mul ei ole põhjuseid ega põhjendusi oma olekutele. Ja ma ei suuda ennast muuta. Ole õnnelikum. Mõtle positiivsemalt. Ära ole nii kurb. Ära ole nii depressiivne. Kui ma teaksin, kuidas see käib, siis ma teeksin seda. Kui ma oskaksin kuidagi teistmoodi olla. Hakkama saada.
Ma ei naudi seda. Ära minekut. Ma ei naudi, et teen inimestele haiget siis. Ma ei naudi, et keegi minu pärast muretsema peab. Ma vihkan, et ma selline olen. Ja et ma ei suuda ennast kontrollida. Vahel ma vihkan ennast nii palju, et ma ei saagi aru, kuidas mõni teine mind ei vihka. Ja ma tean, et see kõik väsitab mu lähedasi. Minu hetkelised muutused. Ja suutmatus midagi muuta.
Lõpuks öeldakse, et ma olen enesekeskne. Või ennast haletsev. Või teen ennast liiga nõrgaks. Olen liiga nõrk. Võtan kõike liiga tõsiselt. Võibolla, võibolla on kõigil õigus. Mulle ei tähenda see midagi. Sest ma elan selle nööri otsas. Mis mind liigutab, nagu hüpiknukku. Ühest otsast teise. Lükkab mind ellu ja tõmbab mind sealt ära. Üles ja alla, üles ja alla.

Ja ma ikka veel otsin taevast päikest.
Aga seal on pilved, pilved
ja seal on sinine helendav valgus
seal on alati kõik muu
ja ma ootan ja loodan ja otsin
meeleheitlikult
sekundist sekundisse

ja kui ta tuleb, lõpuks, suur ja ülim
silmipimestavalt ere ja soe
ainus tõeline elu ja valgus
ei suuda ma seda nautida
ning mõtlen vaid vihmast ja vihmast.

Vahel teised ootavad koos minuga
päikest või vihma
aga nad on tihti kiiremad, neil on alati kiire
ja nad lähevad. Ootamata lõpuni.

Aga mina seisan ikka Seal
tänaval või rohul või jalgupidi vees
oodates