Vahel ma kahetsen, et olemas olen. Et ma olen selline nagu ma olen. Miks. Miks. Miks ma tunnen kõiki neid asju, mida tunnen. Miks ma mõtlen kõiki neid asju, mida ma mõtlen. Miks ma ei võiks lihtsalt suuta olla, tavaline. Normaalne.
Kõik see kõikumine, ma vihkan seda. Ma vihkan iseennast. Vahel. Täna.
Kuidas saab olla kõik suurepärane ning siis lihtsalt enam mitte olla. Et ärkad hommikul ja tunned, et midagi on valesti. Midagi on teisiti. Justkui ei tahakski ärgata. Justkui tahakski jääda voodisse. Mis olekski õigem. Mitte minna välja ja teha teistele haiget. Öelda asju, käituda halvasti. Tujutseda. Tunda mingisugust imelikku tunnet. Imelikku. Kurbust, viha ja tühjust.
Nagu Tema ütles, because you forgot about me. Mida sa tunned siis? Mis näoga sa naeratad? Kas ütled midagi või vaikid? Kas süüdistad? Kas tunned üldse midagi või ei pane seda tähelegi? Kas kujutad seda ainult ette? Kas on seegi vaid üks välja mõeldud tunne sinu sees. Liigne analüüs? Liigne depressiivsus? Liigne mõtlemine?
Puudutamiseni tundlik. Pilgust. Ning õelus. Kättemaksuline kurjus.
Jaa, ta teab mind kõige paremini. Ma ei ole ingel. Tahaksin, aga ei ole. Olen kõigest väiklane ja enesekeskne. Enda mullis. Enda hirmu, vajaduse ja kurbuse massiivses udus. Seikleja. Põgeneja. Otsija.
Vahel ma olengi selline. Ootan, et kõik mööduks.