Sellist valu ei saa olemas olla
Selline valu ei tohiks võimalik olla

Täna oli esimene päev, pärast kesteabkuipikkaaega, kui mu peavaluhoog ei tulnudki. On hea, et mul on pisikesi asju teha ja neist rõõmu tunda. Mingisuguseid, väikeseid. Mitte, et ma naerataks, või naeraks. Aga kui ma vähemalt tunnen mingisugust rahu. Kui ma suudan mõnel hetkel mitte mõelda asjadele, mis juhtunud on. See on nii hea. Ning alles linnast koju sõites avastasin, et jälle mõtlen Temast. Tundsin ka väikesi peavalutorkeid, aga mitte enam midagi nii suurt.
Tegelikult oli täna üsna hea. Kusjuures hea ei võrdu midagi toredat, vaid hea võrdub mitte halb.
Oli isegi üsna hea noortekohvikus seinu küürida. Mitte muidugi küürimise, puhastusvahendite lõhnade või punetavate sõrmede mõttes hea. Aga hea, et mul on midagi, mis tekitab kuuluvustunnet. Ma kuulun kuskile, olen kuskil veidigi vajalik. Saan kuskil midagi teha. Ja kui mitte nii energiliselt ja korraldavalt nagu varem, siis küll seegi tuleb tagasi.
Ainuke hetk tänases päevas, mis kurbust tekitas, oli lahkumine. Kui kõigile järelejäänutele tulid mehed/naised/poisssõbrad/tüdruksõbrad järgi... Ma olen õnnelik teiste pärast, viimasel ajal vähemalt olen olnud. Aga seekord oli kurb. Üksinda astuda tänavale, üksinda kõndida tänaval, teada et sind keegi ei oota kuskil, et keegi ei igatse su järgi, et sul ei ole kedagi...
Ja siis oledki tugev, enesekindel ja saad üksinda hakkama. Teisiti ei saakski.
Võibolla oligi Tal õigus, et ma saangi alati hakkama. Ja saangi. Tunnen juba väikest võitlusvaimu. Võidelda, võidelda... Vaielda vastu. Tõestada, et ta eksib. Ma Olen Õnnelik. Jah, ma ei naerata nii palju, ei ole koguaeg lõbus. Aga ma ei ole Depressiivne. Ma teen asju ja ma saan nendega väga hästi hakkama. Ma käin koolis, ma teen kohvikut. Ja ma ei jäta neid asju oma meeleolude pärast. Ma ei ole täiuslik. Võibolla seepärast tahangi rohkem rahu, vaikust, lihtsalt olemist oma isiklikus elus. Võibolla olen nõrk, dramatiseeriv, irooniline, tuge otsiv. Kindlasti üsna tujukas. Aga ma olen selline nagu olen ja see ei ole liiga palju. Ma arvan, et olen üsna keskmine ja mitte nii halb, liiga halb. Ma tean seda.
Ma tean, et ma ei otsi teesklusi ja valesid. Kui suhtlen võõrastega, siis naeratan jah rohkem. Nad ei peagi teadma mind rohkem või paremini. Aga oma kallitega olen ma alati ühesugune. Ning ei leia, et peaksin siis ka teesklema, mängima. Kui hoolida ainult sellest, mida keegi sulle teeb, kui palju sulle naeratab, sind rõõmsaks üritab teha, sind kallistab, sulle asju teeb... Kui palju sa siis armastadki seda Teist enda kõrval... Kui palju näed, mida tema ootab, vajab, kes tema on...
Praegu ma näen, kui palju Tema koguaeg iseendale keskendub, iseennast tähtsaks peab, endale vabandusi otsib. Aga see ei tee mind süüdlaseks ja on hea, et ma seda tean.
Sellepärast näengi nüüd, et olen tugev. Isegi, kui mul on nõrkusehetki, enesehaletsushetki, enesesüüdistushetki, masendushetki ja masenduspäevi... Ma tean, et hoolin ka teistest enda kõrval, ma ei astu neist üle ning ma üritan olla parem inimene... Ma jään inimeste kõrvale, ma olen olemas. Aga Tema üritab olla õigem oma silmis, üritab elada nii, et saaks võimalikult palju, ükskõik mis hinnaga.
Ja lõpetuseks, ma ei arva, et ta on halb inimene või halvem kui mina. Tema püüd õnnelikkusele on tervitatav. Isegi kui see tegi mulle nii haiget, murdis minu ja mu enesekindluse... Enam ma ei saa öelda, et vihkan või et armastan. Näen Teda kui inimest, kes elab oma elu nii, kuidas oskab. Mul on kahju, et ta paljust ilma jääb ja samas ma tean, et ta saab palju rohkem mõnes teises valdkonnas, kui mina. Aga ta oli mulle väga, väga eriline. On siiani.
Sellised mõtted, täna...
Ahjaa, ja kõik kes te aegajalt seda blogi loete, aitäh teile selle suure suure toetuse eest... See ongi see, miks ma olen nii tugev ja õnnelik inimene, sest mind armastatakse:) Aitäh teile selle eest.

Eelmine nädal oli raske. Rumalalt raske.
Raske oli tulla tagasi. Justkui võõras, astuda sisse võõrasse tuppa, võõrasse ellu. Nagu surnuist üles äratatud. Aga kui elu näib pigem põrguna. Nii keeruline. Nii raske. Nii valus.
Ja ma olin nõrk. Tundsin ennast nõrgana.
Kuni ta mu jättis. Inimene, kellele tahtsin anda ennast kõik. Aga minu vead olid sellised, et nendega ei saanud leppida. Liiga suured.
Kui keegi sulle ütleb, et sa hävitasid pooled tema rõõmud, katkestasid pooled tema naeratused. Kui keegi sulle ütleb, kuidas ühest küljest tahad sa välja paista täiuslikuna, mitte abi vajavana. Samas kõiki teisi enda ümber põlates, vihates, eemale tõugates. Mitte kedagi vajades. Või siis kurbusesse uppudes. End kirjeldada oskamata. Oma tundeid, mõtteid. Lihtsalt tühjusesse vahtides.
Ma tean ennast, rohkem. Aga sõnad olid need, mis ütlesid välja minu olemuse. Mõni teine on ehk näinud üht või teist. Aga seda tervikut ma tunnen. Tema all olen ma ise kannatanud, kannatan. Temast tahan minema pääseda igal võimalikul sekundil. Ometi lõpetades siin samas. Vihates ja põlates samamoodi, nagu Tema. Tundes ennast tähtsusetuna, nii väiksena. Aina alludes, vahel uskudes. Olen nagu Tema ja seepärast tahangi ära.
Jah, ma tean kui arusaamatult see võib kõlada. Aga mõtlen, kas sellele on üldse abi, kas on üldse võimalust muutuda. Ja kõige vähem ma tean, kas tahan seda...
Kõik jutud on nüüd tähtsusetud. Kõik tegemised samuti. Ainus tunne või valu, mis järel, on mu suured, lõikavad peavaluhood. Mis silmist pisarad välja toovad. Juba nädalaid. Kõik asjad, mis pärast seda kuulnud olen, lugenud olen... Esialgu oli nii palju viha, üksindust. Nüüd on see segunenud ükskõiksusega. Kõige vastu. Ja nüüd ma vaikselt näen. Millise inimesega ma olin. Võin naerda enda üle. Ennast süüdistada, endas pettunud olla. Aga vähemalt ma näen. Vigu, nõrkusi. Samamoodi ka endas.
Ainus mis meid eristas, oli minu lootus. Millessegi. Muutumisse. Arengusse. Meisse.
Tema nägi, et tema ei taha sellist elu, sellise inimesega. Tema tahab Elada, tunda ennast Rahuldatult, olla Õnnelik.
See pole esimene kord, mulle. See pole esimene.
Midagi peab muutuma.

How does it feel?
Ma õppisin armastama. Kellestki hoolima ja seda välja näitama. Ma õppisin olema tundlik, tähelepanelik, avatud. Ma õppisin olema hooliv. Ma õppisin naerma. Naeratama. Ma õppisin olema õnnelik. Teotahteline. Ma olin rahul oma eluga. Ma nautisin elamist.
Ta ütles, et ma võtsin pooled tema naeratused ära. Oma kurbusega. Et ma ei olnud midagi muud, kui kurb. Pidevalt. Õnnetu. Tema naerud jäid poolikuks. Tema elust rõõmu tundmine läks kaduma. Minuga koos.
Ta ütles, et ma nõudsin liiga palju. Ootasin nii palju. Olin justkui täiuslik inimene, kes kunagi vigu ei tee. Ning eeldab, et keegi teine ka ei tee. Kes saab kõigega alati hakkama. Liiga tugev. Kes ei vaja kedagi enda kõrvale. Kellel kõik õnnestub iseenesest ning kes oskab enda kõrvalolijale teha tunde, et too on nii tähtsusetu, nii väike.
Ta ütles, et ma ei vajanud teda kunagi nii, nagu tema tahtis olla vajatud. Et ma ei näidanud oma tundeid välja, ta ei tundnud olevat armastatud.
Ta ütles, et ta tahab olla õnnelik. Nautida elu, olemasolemist. Seda, et ta hingab, käib ringi, on olemas. Ja mina - minu põhiolemus on kurbus.
Ta ütles, et minuga koos olemine tappis teda. Ta oli koguaeg kurnatud, väsinud. Õnnetu.
Ta ütles neid asju siis, kui ta mind jättis.
Minu õnnelikuimad päevad. Olid kellelegi õnnetud, rasked. Meie õnn oli vaid minu õnn. Meie lubadused olid vaid minu lubadused. Meie usk oli vaid minu usk. Meie ei olnudki miski muu, kui mina.
Ta ütles neid asju siis, kui ma olin tagasi tulnud. Ning kõik muutus teeskluseks. Hoolikalt valmistatud plaaniks. 3 päeva pärast naasmist. 3 päeva.
Ma ei osanud seda oodata. Sest ma olin küllastunud oma õnnest. Oma usaldusest ja armastusest, oma hoolimisest ja tema hoolimisest. Sest see oli imeline.
Ta ütles, et ta üritas nii palju. Et ta ootas koguaeg imet. Muutumist. Aga mina olin nagu kass. Kes aegajalt vajas armastust. Ja aegajalt mitte.
Mina olin nii õnnelik.
Keegi pole mind kunagi niimodi armastada osanud. Aga ma jäin sellest ilma.
Ja nüüd olen siin. Keset tühjust. Kahetsedes iseennast. Kuidas ma saaksin saada kellekski teiseks. Või muutuda olematuks. Mida ma oleks saanud ja pidanud tegema teisiti. Miks ma ei teinud. Ja miks ma ei saa enam midagi muuta.
Ta ütles, et ta armastab mind. Aga et minuga koos on liiga raske. Mind armastada on liiga raske.
Ja see on minu süü.
Minu vead.

Ja ma pean laskma minna. Ma ei tea kuidas. Kuidas saaksin või peaksin edasi olema. Teades, mis mul oli. Et keegi armastas mind. Ja mina rikkusin kõik. Ja nüüd olen ma sellest ilma.
Nüüd olen ma jälle siin, üksi, passiivsuses. Apaatne. Elav laip. Nüüd olen ma tagasi.
Aga temaga olin ma parem inimene. Temaga olin ma tõeline. Tema juures oli rahu, seal oli mu kodu. Mu kirg, mu naeratused, mu turvalisus. Ja kuigi tema seda ei usu, on see tõeline mulle. Ning siin ei saa ma kunagi olema midagi sarnast, keegi sama hea, nagu ma olen olnud. Ma olen katkise hingega, poolik. Murdunud. Õnnetu.
How does it feel
To be strong and stand up straight
How does it feel
To walk on and not to break
How does it feel
To be the one to run the show
How does it feel
To make it all on ur own

The One
Who is crying in night-time without reasons
who is smiling to everybody and then going home alone
who is asked to share, but for whom it is impossible to do
who seems to carry all the heaviness of the world but who is just empty
and lost
who knows that when you are lost, nobody can help you
who knows that sharing would make it worse
who is doubting but still doing what is right to do
because

who can sit, wait and watch
clouds moving
feel, touch and embrace
rain on her skin

the One
who can be quiet and let it be
who can smile, talk and be happy
who can love

the half lonely girl
half empty
and half full
watching You and everybody else
walking in your roads
passing her by
The One.

Leave me out with the waste
This is not what I do
It's the wrong kind of place
To be thinking of you
It's the wrong time
For somebody new
It's a small crime

And I've got no excuse
Is that alright?
Give my gun away when it's loaded
Is that alright?
If u don't shoot it how am I supposed to hold it
Is that alright?
Give my gun away when it's loaded
Is that alright
With you?

Leave me out with the waste
This is not what I do
It's the wrong kind of place
To be cheating on you
It's the wrong time
She's pulling me through
It's a small crime
And I've got no excuse

Is that alright with you?
No...

Ma tahaksin, et elus oleks kõik lihtne ja selge. Et keegi ütleks mulle iga otsuse korral, kas see on õige või vale. Et keegi annaks mulle nõu. Et kui ma midagi isiklikku räägiksin kellelegi, ei saaks ma hukkamõistu osaliseks. Ning et see jutt jääks alatiseks sinna. Aga on raske leida inglit. Ning, veel raskem rääkida inglile oma patustest mõtetest.
Alati olen ma mõelnud, et kõigil teistel on kõik samamoodi. Et keegi ei ole endas kindel, et keegi ei tea. Aga mis siis, kui see on vale. Mis siis, kui teised alati teavad. Teavad ja käituvad nii, nagu on õige. Mõtlevad õigeid mõtteid. Oskavad olla head ning suruda oma isekuse tahaplaanile. Oma väikluse, oma kahtlused.
Mis siis, kui ma ei olegi võimeline kedagi nii palju armastama, et ma selles ühelgi hetkel ei kahtleks?
Kui ma mõtlen alati, et see või teine võiks olla veel paremini?
Kui ma ei taha ainult anda, vaid tahan ka midagi vastu saada?

Mis siis juhtub, kui mu kaks erinevat maailma kokku saavad? Kas see on üldse võimalik - ravida skisofreeniat nii, et mõlemad maailmad säiliksid? Mitte jätta alles ainult ühte, reaalsemat.

Kas on õige lükata kõik vana tahaplaanile lihtsalt seepärast, et ta on vana? Et tal oli võimalus ning nüüd on see võimalus möödas?
Kas saab olla olemas tundeid mitme inimese vastu korraga? Kuidas siis teada, mis on õigem, reaalsem?

Ma kahetsen nii väga. Seda, mis ühes elus teinud olen. Ning kõige rohkem, et seda nautisin. Et sellest mõtlen. Et seda mäletan. Justkui puudutust. Sõrmi, käsi. Naeratust. Silmi. Kahetsen ning lükkan eemale. Kes minevikku meenutab, sel ...
Ja kõik ju mõtlevad vahel nii. Kõik tunnevad vahel midagi muud. Kellegi teise vastu. Tunnevad, ju? Ja siis lükkavad eemale.
See ei õigusta. Ning see ei anna mulle põhjust. Kõik ei ole mina. Aga kas puudutus on põhjus loobumiseks? Aga kas selle eemale lükkamine pole mitte vale?

Ning öö. Täna öösel tundus, et kõik ongi vaid väljamõeldis. Mis siis, kui ma ei olegi üldse siin. Kui ma ei olegi üldse kohanud Teda. Tundnud Teda. Kui ma vaid soovisin nii väga enda kõrvale kedagi. Meeleheitlikult. Ning võtsin. Kõikide omadustega, mida hindan. Kõik, mida alati soovinud olen. Mõtlesin välja selle kuju, selle näo, selle keha. Need teod. Ning samuti need vead. Lõin enda ideaalse kaaslase, ning siis hakkasin temast vigu otsima. Milleks - ma ei tea.
Mis siis, kui teda ei olnudki kunagi. Kui kõik on vaid väljamõeldis.
Kes tuleb ja ütleb mulle seda?