Ma tahaksin, et elus oleks kõik lihtne ja selge. Et keegi ütleks mulle iga otsuse korral, kas see on õige või vale. Et keegi annaks mulle nõu. Et kui ma midagi isiklikku räägiksin kellelegi, ei saaks ma hukkamõistu osaliseks. Ning et see jutt jääks alatiseks sinna. Aga on raske leida inglit. Ning, veel raskem rääkida inglile oma patustest mõtetest.
Alati olen ma mõelnud, et kõigil teistel on kõik samamoodi. Et keegi ei ole endas kindel, et keegi ei tea. Aga mis siis, kui see on vale. Mis siis, kui teised alati teavad. Teavad ja käituvad nii, nagu on õige. Mõtlevad õigeid mõtteid. Oskavad olla head ning suruda oma isekuse tahaplaanile. Oma väikluse, oma kahtlused.
Mis siis, kui ma ei olegi võimeline kedagi nii palju armastama, et ma selles ühelgi hetkel ei kahtleks?
Kui ma mõtlen alati, et see või teine võiks olla veel paremini?
Kui ma ei taha ainult anda, vaid tahan ka midagi vastu saada?

Mis siis juhtub, kui mu kaks erinevat maailma kokku saavad? Kas see on üldse võimalik - ravida skisofreeniat nii, et mõlemad maailmad säiliksid? Mitte jätta alles ainult ühte, reaalsemat.

Kas on õige lükata kõik vana tahaplaanile lihtsalt seepärast, et ta on vana? Et tal oli võimalus ning nüüd on see võimalus möödas?
Kas saab olla olemas tundeid mitme inimese vastu korraga? Kuidas siis teada, mis on õigem, reaalsem?

Ma kahetsen nii väga. Seda, mis ühes elus teinud olen. Ning kõige rohkem, et seda nautisin. Et sellest mõtlen. Et seda mäletan. Justkui puudutust. Sõrmi, käsi. Naeratust. Silmi. Kahetsen ning lükkan eemale. Kes minevikku meenutab, sel ...
Ja kõik ju mõtlevad vahel nii. Kõik tunnevad vahel midagi muud. Kellegi teise vastu. Tunnevad, ju? Ja siis lükkavad eemale.
See ei õigusta. Ning see ei anna mulle põhjust. Kõik ei ole mina. Aga kas puudutus on põhjus loobumiseks? Aga kas selle eemale lükkamine pole mitte vale?

Ning öö. Täna öösel tundus, et kõik ongi vaid väljamõeldis. Mis siis, kui ma ei olegi üldse siin. Kui ma ei olegi üldse kohanud Teda. Tundnud Teda. Kui ma vaid soovisin nii väga enda kõrvale kedagi. Meeleheitlikult. Ning võtsin. Kõikide omadustega, mida hindan. Kõik, mida alati soovinud olen. Mõtlesin välja selle kuju, selle näo, selle keha. Need teod. Ning samuti need vead. Lõin enda ideaalse kaaslase, ning siis hakkasin temast vigu otsima. Milleks - ma ei tea.
Mis siis, kui teda ei olnudki kunagi. Kui kõik on vaid väljamõeldis.
Kes tuleb ja ütleb mulle seda?