How does it feel?
Ma õppisin armastama. Kellestki hoolima ja seda välja näitama. Ma õppisin olema tundlik, tähelepanelik, avatud. Ma õppisin olema hooliv. Ma õppisin naerma. Naeratama. Ma õppisin olema õnnelik. Teotahteline. Ma olin rahul oma eluga. Ma nautisin elamist.
Ta ütles, et ma võtsin pooled tema naeratused ära. Oma kurbusega. Et ma ei olnud midagi muud, kui kurb. Pidevalt. Õnnetu. Tema naerud jäid poolikuks. Tema elust rõõmu tundmine läks kaduma. Minuga koos.
Ta ütles, et ma nõudsin liiga palju. Ootasin nii palju. Olin justkui täiuslik inimene, kes kunagi vigu ei tee. Ning eeldab, et keegi teine ka ei tee. Kes saab kõigega alati hakkama. Liiga tugev. Kes ei vaja kedagi enda kõrvale. Kellel kõik õnnestub iseenesest ning kes oskab enda kõrvalolijale teha tunde, et too on nii tähtsusetu, nii väike.
Ta ütles, et ma ei vajanud teda kunagi nii, nagu tema tahtis olla vajatud. Et ma ei näidanud oma tundeid välja, ta ei tundnud olevat armastatud.
Ta ütles, et ta tahab olla õnnelik. Nautida elu, olemasolemist. Seda, et ta hingab, käib ringi, on olemas. Ja mina - minu põhiolemus on kurbus.
Ta ütles, et minuga koos olemine tappis teda. Ta oli koguaeg kurnatud, väsinud. Õnnetu.
Ta ütles neid asju siis, kui ta mind jättis.
Minu õnnelikuimad päevad. Olid kellelegi õnnetud, rasked. Meie õnn oli vaid minu õnn. Meie lubadused olid vaid minu lubadused. Meie usk oli vaid minu usk. Meie ei olnudki miski muu, kui mina.
Ta ütles neid asju siis, kui ma olin tagasi tulnud. Ning kõik muutus teeskluseks. Hoolikalt valmistatud plaaniks. 3 päeva pärast naasmist. 3 päeva.
Ma ei osanud seda oodata. Sest ma olin küllastunud oma õnnest. Oma usaldusest ja armastusest, oma hoolimisest ja tema hoolimisest. Sest see oli imeline.
Ta ütles, et ta üritas nii palju. Et ta ootas koguaeg imet. Muutumist. Aga mina olin nagu kass. Kes aegajalt vajas armastust. Ja aegajalt mitte.
Mina olin nii õnnelik.
Keegi pole mind kunagi niimodi armastada osanud. Aga ma jäin sellest ilma.
Ja nüüd olen siin. Keset tühjust. Kahetsedes iseennast. Kuidas ma saaksin saada kellekski teiseks. Või muutuda olematuks. Mida ma oleks saanud ja pidanud tegema teisiti. Miks ma ei teinud. Ja miks ma ei saa enam midagi muuta.
Ta ütles, et ta armastab mind. Aga et minuga koos on liiga raske. Mind armastada on liiga raske.
Ja see on minu süü.
Minu vead.

Ja ma pean laskma minna. Ma ei tea kuidas. Kuidas saaksin või peaksin edasi olema. Teades, mis mul oli. Et keegi armastas mind. Ja mina rikkusin kõik. Ja nüüd olen ma sellest ilma.
Nüüd olen ma jälle siin, üksi, passiivsuses. Apaatne. Elav laip. Nüüd olen ma tagasi.
Aga temaga olin ma parem inimene. Temaga olin ma tõeline. Tema juures oli rahu, seal oli mu kodu. Mu kirg, mu naeratused, mu turvalisus. Ja kuigi tema seda ei usu, on see tõeline mulle. Ning siin ei saa ma kunagi olema midagi sarnast, keegi sama hea, nagu ma olen olnud. Ma olen katkise hingega, poolik. Murdunud. Õnnetu.
How does it feel
To be strong and stand up straight
How does it feel
To walk on and not to break
How does it feel
To be the one to run the show
How does it feel
To make it all on ur own