Täna oli esimene päev, pärast kesteabkuipikkaaega, kui mu peavaluhoog ei tulnudki. On hea, et mul on pisikesi asju teha ja neist rõõmu tunda. Mingisuguseid, väikeseid. Mitte, et ma naerataks, või naeraks. Aga kui ma vähemalt tunnen mingisugust rahu. Kui ma suudan mõnel hetkel mitte mõelda asjadele, mis juhtunud on. See on nii hea. Ning alles linnast koju sõites avastasin, et jälle mõtlen Temast. Tundsin ka väikesi peavalutorkeid, aga mitte enam midagi nii suurt.
Tegelikult oli täna üsna hea. Kusjuures hea ei võrdu midagi toredat, vaid hea võrdub mitte halb.
Oli isegi üsna hea noortekohvikus seinu küürida. Mitte muidugi küürimise, puhastusvahendite lõhnade või punetavate sõrmede mõttes hea. Aga hea, et mul on midagi, mis tekitab kuuluvustunnet. Ma kuulun kuskile, olen kuskil veidigi vajalik. Saan kuskil midagi teha. Ja kui mitte nii energiliselt ja korraldavalt nagu varem, siis küll seegi tuleb tagasi.
Ainuke hetk tänases päevas, mis kurbust tekitas, oli lahkumine. Kui kõigile järelejäänutele tulid mehed/naised/poisssõbrad/tüdruksõbrad järgi... Ma olen õnnelik teiste pärast, viimasel ajal vähemalt olen olnud. Aga seekord oli kurb. Üksinda astuda tänavale, üksinda kõndida tänaval, teada et sind keegi ei oota kuskil, et keegi ei igatse su järgi, et sul ei ole kedagi...
Ja siis oledki tugev, enesekindel ja saad üksinda hakkama. Teisiti ei saakski.
Võibolla oligi Tal õigus, et ma saangi alati hakkama. Ja saangi. Tunnen juba väikest võitlusvaimu. Võidelda, võidelda... Vaielda vastu. Tõestada, et ta eksib. Ma Olen Õnnelik. Jah, ma ei naerata nii palju, ei ole koguaeg lõbus. Aga ma ei ole Depressiivne. Ma teen asju ja ma saan nendega väga hästi hakkama. Ma käin koolis, ma teen kohvikut. Ja ma ei jäta neid asju oma meeleolude pärast. Ma ei ole täiuslik. Võibolla seepärast tahangi rohkem rahu, vaikust, lihtsalt olemist oma isiklikus elus. Võibolla olen nõrk, dramatiseeriv, irooniline, tuge otsiv. Kindlasti üsna tujukas. Aga ma olen selline nagu olen ja see ei ole liiga palju. Ma arvan, et olen üsna keskmine ja mitte nii halb, liiga halb. Ma tean seda.
Ma tean, et ma ei otsi teesklusi ja valesid. Kui suhtlen võõrastega, siis naeratan jah rohkem. Nad ei peagi teadma mind rohkem või paremini. Aga oma kallitega olen ma alati ühesugune. Ning ei leia, et peaksin siis ka teesklema, mängima. Kui hoolida ainult sellest, mida keegi sulle teeb, kui palju sulle naeratab, sind rõõmsaks üritab teha, sind kallistab, sulle asju teeb... Kui palju sa siis armastadki seda Teist enda kõrval... Kui palju näed, mida tema ootab, vajab, kes tema on...
Praegu ma näen, kui palju Tema koguaeg iseendale keskendub, iseennast tähtsaks peab, endale vabandusi otsib. Aga see ei tee mind süüdlaseks ja on hea, et ma seda tean.
Sellepärast näengi nüüd, et olen tugev. Isegi, kui mul on nõrkusehetki, enesehaletsushetki, enesesüüdistushetki, masendushetki ja masenduspäevi... Ma tean, et hoolin ka teistest enda kõrval, ma ei astu neist üle ning ma üritan olla parem inimene... Ma jään inimeste kõrvale, ma olen olemas. Aga Tema üritab olla õigem oma silmis, üritab elada nii, et saaks võimalikult palju, ükskõik mis hinnaga.
Ja lõpetuseks, ma ei arva, et ta on halb inimene või halvem kui mina. Tema püüd õnnelikkusele on tervitatav. Isegi kui see tegi mulle nii haiget, murdis minu ja mu enesekindluse... Enam ma ei saa öelda, et vihkan või et armastan. Näen Teda kui inimest, kes elab oma elu nii, kuidas oskab. Mul on kahju, et ta paljust ilma jääb ja samas ma tean, et ta saab palju rohkem mõnes teises valdkonnas, kui mina. Aga ta oli mulle väga, väga eriline. On siiani.
Sellised mõtted, täna...
Ahjaa, ja kõik kes te aegajalt seda blogi loete, aitäh teile selle suure suure toetuse eest... See ongi see, miks ma olen nii tugev ja õnnelik inimene, sest mind armastatakse:) Aitäh teile selle eest.