Sa loodad, et ma olen Su unustanud. Unustanud, nagu varem olen unustanud nii mõnedki küsimused, mida olen küsida mõtelnud. Ei. Isegi, kui igal päeval sa ei ole mu meeltes... Mitte, et ma siis naudiksin suurt õnnelikkust või lepiksin eluga, mitte isegi seda. Jaa, ma olen olnud väga õnnelik. Ning, ma olen olnud väga õnnetu. Vahel on nii, et kõik on nii täiuslik. Et see tundub olevat kui maskeraad. Paraad, kus kõik kannavad erinevaid naeruväärseid maske. Mitte, et ma kahtlustaks kõiki pettustes. Vaid lihtsalt see roosa ideaalsus. Ma vaatan ringi ja tunnen ennast und nägevat. Mis, mis on valesti selles etenduses? Mis on valesti tervel pildil? Võibolla otsingi vigu. Pilve sinises taevas. Irvitust soojas naeratuses. Pealetükkivust sõbralikkuses. Ja siis, see kõik kokku, moodustab sellise vaakumi. Ma ei saa hingata. Ei saa. Ma tunnen end uppuvat. Ja tahaksingi uppuda. Mitte hulpida vetel. Tunnen, et ma järsku enam ei jaksa ega suuda olla selles täiuslikkuses. Vastata sellele. Naeratada vastu. Tõusta ja liikuda. Tõsta enda pead. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Ja istun seal nagu narts, lösakil diivanil, ja mõtlen kui palju lihtsam oleks, kui mind ei olekski. Üldse mitte. Kui ma ei peaks vaatama oma koledasse sisemusse, esitama liigpalju tähtsusetuid küsimusi, olema kantud äärmusest äärmusesse. Vahel olen ma tõesti üleolev. Nagu olekski maailm minu oma või mina tema naba või mina kõige täiuslikum. Ning seejärel, seda märgates, liigun madalaimasse. Põlates ennast ja enda mõtteid. Kui väga palju vihates iseennast. Lõpmatuseni. Hävitades.
Sul oli eelmine kord õigus. Lihtne elu on parem kui vastusteta piinlemine. Unustada, olla, nautida olemasolevat. Liikuda edasi. Positiivne konstruktivism. Ma tunnistan Sulle, täna ja ausalt, et olen depressiivik. Korduva depressiooniga. Ning tahan sellest lahti saada. Tahan. Mitte elada, nagu tüdruk, kes kunagi mantlit seljast võtta ei saa. Ka päikesepaistes. Oodates alati vihma. Olles valmis jooksma vihma kätte. Sõnudes vihma välja. Draakon minu peas. Mõtlemisvead. Kes kontrollib mind? Sa võiksid praegu lausa naerda. Isegi mina ei kontrolli ennast, kuidas siis veel keegi teine. Miski muu. Aga seal on, on see miski muu, mille pärast ma nii tihti loobuksin oma kehast. Et saada lahti ka sellest miskist muust. Sest ma ei oska teisiti.
Ma tean, et Sul on täiesti ükskõik. Kuulda neid madalaid, sügavuseta analüüsiridu. Sul on ükskõik. Ja ma ei tahagi, et need sulle midagi tähendaksid. Ma tahan ainult, et kui sind sügaval sügavikus, meeleheite ja joobumuse vahel kutsun, siis aegajalt Sa tuleksid. Tuleksid ja vaataksid mulle otsa. Oma tohutusügavate silmadega. Millel hämaruses ei ole otsa ega algust. Vaid üks vari. Vari minu peas, unenäos ja elus. Vari, milles aegajalt näen nii palju enamat. Sind.

Was it a dream or life?
Paljud küsivad. Ning jätavad unenäo unenägude maailma, üritades elada elu reaalses maailmas. Näilises reaalsuses. See, et kõik on loogilisem? Seoseid omav? Järjepidev? Kes defineerib normaalsuse?
Täna oli leitsak. Mitte just kõige suurem – tuultele avatud kohtades võis tunda hingust. Õrna ülelibisevat sooja õhku. Kaugelt keha emmates ning seejärel kadudes. Tulles ja minnes. Jättes endast maha lämbe palavuse, päikese käes seisva umbsuse. Õhk püsis paigal ning tundus virvendavat. Keha liikumise ajal muutus leitsak talumatuks. Tuues endaga kaasa peavalud, minestused ning isegi südame seiskumised.
Mis on reaalsus?
Surm unes või ilmsi?
Eile kohtusid nad jälle. Vahel tundus nii lihtsam. Jätkata, olla, liikuda. Küsimusi õhku riputades, justkui suudaksid nad kuivanuna rikkamaid vastuseid leida. Pesunööriga kinni, ritta, aegajalt silmi üle lastes ning seejärel ignoreerides. Sest kui ei märka küsimusi, ei ole vajadust ka vastuseid otsida. Lihtsus elus, mõtetes – see võib olla õnn. Võib.
Kui teistmoodi kõik pimeduse saabudes näis. Varjud liikumas mööda tube. Hallus pugemas sisse akendest. Põrandast, diivanist ja lauast kostuvad praksud. Teistest tubadest kostuvad sammud. Nagu oleks kõik ellu ärganud, asunud tegutsema. Kõik need teod, mis reaalsust elavana hoiavad. Ellu kantud varjuasjade poolt. Millegi, mis inimeste uneajal tegutseb. Ning, kui keegi ongi üleval, tajub ta seda. Avanevad südamed, soovid, unistused. Pilgud ja tunded, väljaütlemata sõnad leiavad äkki endale koha. Reaalsus? Või unenägu?
Tuues hommikul kaasa kahetsuse. Mida ma tegin. Miks ma ütlesin. Miks ma teda suudlesin? Enesekontrolli kaotus? Võimetus ihale vastu hakata? Loomastumine? Võibolla.
Seal piiri peal nad kohtusidki. See ei olnud esimene kord. Esimene kord oli hirmutav. Vähemalt temale. Esimene kord oli nii poolkogemata, tahtmatult riskides. Esimesel korral justkui puudus mõte, sisu. See võis olla varjatud arm. Kui, siis aga ühepoolne. Kirg. Mis pimeduse saabudes joovastas hinge ja keha.
'Tule, tule. Ma ei tea enam, kes ma olen. Ma ei tea, kas magan või vaatan veel liikuvaid halle varje. Ma ei tea, kas maailm minu ümber on reaalsem, kui unenäo maailm. Ma ei tea. Ehk oleks maailm Sinuga kindlapiirilisem, mõistetavam? Ehk puuduks sealt kahtlus ja hajuvus? Seepärast tule ja räägi, räägi mulle sellest. Räägi mulle endast ja oma maailmast. Räägi mulle, minuga...'
Ära kutsu mind. Ära mängi oma õnnega. Ühel korral võtan su kaasa ja siis sa ei taha tulla. Seepärast ära kutsu mind praegu.
'Ma tahan teada. Ma võin sulle vaadata otsa hirmu ja ootuseta. Kui su karistus on võtta mind kaasa, siis tee seda. Ma järgnen. Mida ma saaksingi karta? Valu? Minekut? Kadumist? Enne, kui ma ei oska mõista enda olemist ja väärtust, ei ole minult ka midagi võtta. Enne tahan ma teada, mida ma peaksin tegema. Kuidas ma peaksin olema, elama. Mis edasi tuleb. Mitte isegi, mis saama hakkab. Aga on seal õnn? Saab seal olema õnne? Tunnen ma selle ära? Kas märkan ma naeratada ja kallistada ja... minna magama teistega koos. Ning mitte enam näha halle varju liikumas mööda tube? Kas see valuniit, mis on ühendanud mind välise mõistmatusega ning mingite arusaamatute kogemistejoaga, kas see niit katkeb? Kas suudan mitte vajuda õhtupimeduses merre, mis kannab mind tundmatute taevasteni, kirkusteni, valuga seotud iluni?'
Sinu küsimustel ei ole vastuseid. Sina oled keha, kes peab elama talle ettenähtud korras. On küsimusi, mida sa ei peaks küsima ning vastuseid, mida sa ei suudaks iial mõista. Mina ei tea teie maailmast. Minul ei ole emotsioone ega tundeid. Ma tulen ja aitan teid edasi. Ma ei küsi.
'Sa oled kalk. Ja ükskõikne. Aga – kellest saaksidki sa hoolida? Surnutest? Valust? Teerajast? Ei, ma ei hooli, et sa oled kalk. Aga ma tean, et sul on vastuseid. Ma tean, et sa Näed. Ja sul on kohustus, näidata mulle ka. Kuidas peaksin ma muidu teadma? Kuidas peaksin ma muidu nägema suunda? Mõtet? Tegema vahet reaalsusel ja unenäol? Kui ma näen Sind sama reaalselt siin seismas, minu vastas. Olematu olend. Olemas mu reaalsuses ja unes. Kui sa tuled, siis milleks? Miks reageerid kutsele, kui sind miski ei kohusta ning ei tõmba. Miks tuled, ütlemaks ei?'
Sa ei saa mõista, kuidas on elu ja kuidas on surm. Sinu liikumine ei ole igavikuline, sinu mõtted esitavad vaid pinnapealseid küsimusi. Sina oled tulnud unustusest ning liigud sinnapoole. Täna ja hetkel minult küsides, oled sa emotsionaalne ja jõuline. Homme aga vaatad sa taevasse ning ei mäleta mida sa täpselt teada tahtsid. Veel vähem miks. Sa oled mulle nagu laps, kes küsib palju, aga unustab samal hetkel. Jäädes imetlema lendavat lindu või ronivat sipelgat. Sa arvad, et tead ja näed ja koged, aga sinu maailma suurus on kordades väiksem minu maailmast. Mis omakorda võib moodustada tillukese osa kellegi teise maailmast. Sa arvad, et minu vastus võiks sind aidata või edasi viia, kuid tegelikult ajaks see sind veel suuremasse segadusse. Sest sa ei suuda haarata ega mõista tõde. Sa ei ole selleks valmis. Selle asemel, et kutsuda Mind, ole õnnelik oma piiratud elus. Ütleme, et see on sinu lapsepõlv. Ära riku seda unelemisega, aknaklaasi ees istumisega ning igatsusega selle järgi, mis on klaasi taga. Mis siis, kui seal taga ei ole midagi? Midagi, mida sa arvad seal olevat? Mis siis, kui seal on ainult uued küsimused? Mis siis, kui sa oleksid seal veelgi rohkem pettunud? Kas siis kutsuksid jälle mind, et ma sind aitaksin? Kas sa ei ole veel märganud, et igaüks loob ise endale elu?
'Sa räägid nii, kui olekski elu nii lihtne. Olla rahul ja mitte tahta liikuda edasi. Piiritletud keskpärasus. Kuhu jääb areng? Kuhu jääb soov tõe järele? Kuhu jäävad unistused? Kas peaksin suruma maha oma ihalused, soovid? Loobuma otsimisest? Leppima oma toaga ning mitte vaatama aknast välja, tahes liikuda edasi? Kui nii, siis jääks järele vaid masin, mida on lihtne kontrollida või omada. Kuidas aga jääb tunnetega, emotsioonidega?'
Sa oled jõudnud oma kinnisideeni. Tunded. Emotsioonid. Hea küll, oletame, et need on vajalikud. Kuhu nad aga sind viinud on? Sinu valuni? Vihani? Armumisteni? Tülideni? Jah, sul on olnud palju ilusaid hetki. Aga samamoodi oled sa lasknud talluda oma unistuste otsas. Matta ennast kellegi teise nimel. Armastus, armastus, armastus. See vabandab sinu jaoks kõik. Armastuse nimel oled sa hüljanud sõpru, loobunud õiglusest ning kõige enam – oma unistustest. Keskpärasem – seda sa põlgad emotsionaalselt. Mille eest? Tema õnne? Rahuliku südame? Meelekindluse? Sa ei tea, millest sa räägid. Sa oled varjanud oma ratsionaalsuse tormakusega. Põledes ja külmudes aina uuesti. Ühel hetkel on see külmumine lõplik ning sa sured. Isegi kui see sind ei hirmuta, ei ole see seda väärt. Surm ei ole midagi, kuhu poole püüelda. Surm ei ole elu, kallis laps.
'Sa üritad mind hirmutada, panna leppima. Nagu õpetaja, seisad sa minu ees ja räägid nii tuhmilt ja tundetult. Ja ma vaatan sind lootuses, et ma kunagi ei muutu sinu sarnaseks. Oo, minu austus sinu vastu on tohutu. Ja samamoodi minu kirg, võibolla just seetõttu, et sa oled nagu jää. Sa ei ole isegi mitte jää, sest tema on vastand kuumale põlemisele. Sa pole kumbki neist. Ja ma imetlen sind ja samas põlgan. Sina ei oleks inimesena valmis millegi nimel surema. Sa ei oleks nõus midagi paremaks muutma, kuskile poole püüdlema. Sa lihtsalt oleleksid elus. Sind võiksid puudutada nii paljud, kes tahaksid. Aga see jääks ikka vaid üheks puudutuseks teiste seas. Sinule ei oleks miski kordumatu, eriline. Su süda ei põleks ja hing ei otsiks vabadust. Aga kes olen mina, et arvustada. Kes teab, võibolla ei suudaks ka mina millegi nimel surra. Põgeneksin, kui hirmunud loom. Või jääksin seisma, silmi tühjalt maha lüües. Võibolla üritan oma suurte sõnadega otsida vabandust nõrgale südamele, tahtejõuetule kehale, vägistatud vaimule. Aga püüa näha, leida minu silmadest üles mu eesmärk. Leida õnn. Hoolimata minu sisemisest tühjusest ja segadusest, eksimistest ja vältimistest, teesklustest ja varjamistest. Valedevõrku olen ennast üles ehitanud, näitamata ennast kellelegi ja kuskil. Kuid milleks seda rääkida – Sina ju tead. Sa tead igat mõtet minus, igat otsingut ja sügavust, igat viga. Sa tead milleks Sind kutsusin ja ma arvan, et ainult seetõttu Sa ka tulid. Et mind aidata. Ning ükskõik kui tuhm, must ja tume sa oled – ma usun Sinusse. Sa aitad mind ja ehk saad ka midagi vastu. Ehk õpetab see sulle midagi, ehk teed tasa oma võlgasid, ehk täiendad end inimeste maailmast. Ehk on sulle huvitav näha, kuidas üks inimene mõtleb, tunneb, käitub, elab. Ja olgu meie vestlused täienduseks meie mõlema puudustele. Sinu saatel jalutan sisse unenägude maailma ning sinu olemasolu tõttu ei tunne ennast nii üksikuna, kui tavaliselt. Sest ma tean, sa valvad mu unenägude maailma ja mu elumaailma. Ja ükskõik kui tuhm sa ei oleks, minu jaoks oled sa turvaline. Sinuga võin ma olla ja rääkida siin ja seal maailmas. Sest sina eksisteerid mõlemas ja pead mõlemat reaalseks. Sest sina ei defineeri reaalsust, vaid sina oledki reaalsus.'

http://www.youtube.com/watch?v=_98MSNgrwro

Noorena ma armastasin seda laulu. Ja ikka veel, on ta suurepärane.

Keegi, kes tuleb siia. Siia. Vähem, kui 2 nädala pärast. Eestisse, Tallinnasse, siia.
Keegi, kes on mulle see ja teine ja kolmas. Praegu. Ühest otsast teise. Kõik, mida vajan, ei vaja, soovin, unistan. Ja ma tahan olla ettevaatlik, mitte tekitades endale enam asendamatuid inimesi... Aga kui hea, kui hea on jagada ja olla armastatud. Sellel, teisel, kolmandal viisil.

Kui palju olen ma tundnud. Ringi keerelnud, tuules tantsinud. Kui paljusid möödujaid puudutanud. Kui paljudele meelde jäänud, hinge läinud. Kui palju armastust kogenud. Elusid mõjutanud. Kui palju olen saanud.
Ja andnud. Ennast ja enda hinge jaganud. Kinkinud. Endasse võtnud teisi. Sõnu, puudutusi, tegusid.
Aga nüüd on aeg. Aeg saada õnnelikuks.

Elu on nagu unenägu. Ma just ärkasin. Just. Aga ma tunnen, et mu uni on jätkuv. Ma ei tee vahet unel ja reaalsusel. Mõlemad on hajuvad. Ebareaalsed.
Õnn ja õnn. Ma ei tahagi enam midagi. Ma ei oska midagi tahta. Mõtlen asjadest, mida ma olen tahtnud. Või mis peaksid olulised olema. Mida peaks ehk tegema. Millest mõtlema. Millele tähelepanu pöörama. Ennast kokku võtma. Aga ma ei raatsi. Ma ei raatsi ennast praegu kokku korjata, oma hajuvus, oma laialivalguvus, mõtete tühjus... Oma pidev rahulolu ja olemine. Ilmselt kuskil pilvede vahel. Ning üsna ükskõikselt mõelda vastamata meilidest.
Sest see tunne... See võib alati kaduda. Kui habras. Aga praegu ta on. On. Midagi mõtlemata, küsimata. Ma tahan... Rääkida ennast magama Temaga. Oma ebareaalsuses vajuda unne ning üles ärgata järgmisesse unne.

Ühte olen ma veel leidnud. Pikka aega arvasin, et ma olen üsna tark inimene. Targem, kui nii mõnigi. Et ma mõtlen või käitun õigesti. Isegi, kui aegajalt ennast vihkasin või hukka mõistsin. Sellegipoolest, mõndades olukordades olen ennast teistest paremaks pidanud.
Väga rumal minust. Ja nii ongi. Et tegelikult olen ma üsna rumal. Sest kes defineerib normaalsuse? Mina? Vaevalt. Mina pean ainult kohanema erinevate normaalsustega. Ja neid mõista üritama. Mitte põlgama või nõrkusteks pidama. Mis minule on vale, võib kellelegi teisele olla õige. Mis minule on must, võib temale olla valge. Ja ma üritan endale aru anda, rohkem, et mina ei ole defineerija. Hukka mõistja, arvustaja. Sest ma tahan olla avatud ja sõbralik. Ja saada targemaks oma rumalustest:)

Ei ole tükk aega kirjutanud.
Aga peaks. Pean. Sest nii tohutult palju on olnud. Isegi on keeruline alustada või meenutada.

Ühesõnaga öeldes - ma olen õnnelik. Õnnelik, õnnelik, õnnelik. Olnud juba alates... viimasest postitusest. Miks? Kas on vastuseid? Küsimusi?
Sest, et mul on sõpradega nii tohutult vedanud? Tüdrukuteõhtu, lõpetamine, pulmad... Super. Lihtsalt, väga hea. Monopoliõhtu nk-s. Päevad peipsi ääres.
Ja kaks kõige olulisemat mõjutajat. EVS-i koolitus. Kui oled kuskil 3 päeva ja pärast seda tunned, kuidas lihtsalt kasvad. Suuremaks. Annad aru, mõtled, analüüsid. Saad paremaks. Kuidas üks koolitus võib niimodi mõjuda. Kes ma olen. Kuhu ma lähen. Kes ma olla tahan. Mida ma elult tahan. Kuidas ma hakkama saan. Kuidas ma saaksin veel paremini toime tulla...
Kui ühest küsimusest tekib mitu korda enam küsimusi. Kui ühes olukorras annad endale selgelt aru, kuidas oleks võimalik teisiti käituda. Endale paremini, teiste inimese jaoks paremini... Kuidas näed oma mõtete tulemusi... Ja ma panin paberile kirja, mida ma tahan oma elult. Ja nüüd ma liigun sinna poole. Ükskõik kui raske see ka oleks - minust saab õnnelik inimene! Sest see on kõige olulisem. Armastada ennast ja inimesi enda ümber, olla rahul, leida südamerahu. Ja ma võitlen, ükskõik mis hinnaga, raskustega, aga ma ei jäta jonni. Ma ei kavatse olla terve oma elu pessimist, masendunud depressioonik kes mõtleb mälestustele ja analüüsib vigu. Ei. Ma olen konstruktiivne, aktiivne kodanik. Igas päevas õnnelik mõte. Igas valesti minekus positiivset. Igas hirmus ja kartuses selle tunnistamist... Küsida abi, olla nõrk ja rumal ning kasvada...
Ei oska sõnadesse panna, aga midagi peab muutuma. Ja muutub.
Ja teine õnn... Keegi inimene. Kes aitab mind selles kõiges. Oma kahtlustes ja kõhklustes. Rõõmudes ja muredes. Keda usaldada küll veel ei julge, aga kes lihtsalt on palju häid asju öelnud ja teinud. Nagu ühel imelikul hetkel kellelegi ütlesin, silmarõõm. Nii või teisiti - olen õnnelik ja tänulik.
Ja - armastan kõiki.
:)