Elu on nagu unenägu. Ma just ärkasin. Just. Aga ma tunnen, et mu uni on jätkuv. Ma ei tee vahet unel ja reaalsusel. Mõlemad on hajuvad. Ebareaalsed.
Õnn ja õnn. Ma ei tahagi enam midagi. Ma ei oska midagi tahta. Mõtlen asjadest, mida ma olen tahtnud. Või mis peaksid olulised olema. Mida peaks ehk tegema. Millest mõtlema. Millele tähelepanu pöörama. Ennast kokku võtma. Aga ma ei raatsi. Ma ei raatsi ennast praegu kokku korjata, oma hajuvus, oma laialivalguvus, mõtete tühjus... Oma pidev rahulolu ja olemine. Ilmselt kuskil pilvede vahel. Ning üsna ükskõikselt mõelda vastamata meilidest.
Sest see tunne... See võib alati kaduda. Kui habras. Aga praegu ta on. On. Midagi mõtlemata, küsimata. Ma tahan... Rääkida ennast magama Temaga. Oma ebareaalsuses vajuda unne ning üles ärgata järgmisesse unne.

Ühte olen ma veel leidnud. Pikka aega arvasin, et ma olen üsna tark inimene. Targem, kui nii mõnigi. Et ma mõtlen või käitun õigesti. Isegi, kui aegajalt ennast vihkasin või hukka mõistsin. Sellegipoolest, mõndades olukordades olen ennast teistest paremaks pidanud.
Väga rumal minust. Ja nii ongi. Et tegelikult olen ma üsna rumal. Sest kes defineerib normaalsuse? Mina? Vaevalt. Mina pean ainult kohanema erinevate normaalsustega. Ja neid mõista üritama. Mitte põlgama või nõrkusteks pidama. Mis minule on vale, võib kellelegi teisele olla õige. Mis minule on must, võib temale olla valge. Ja ma üritan endale aru anda, rohkem, et mina ei ole defineerija. Hukka mõistja, arvustaja. Sest ma tahan olla avatud ja sõbralik. Ja saada targemaks oma rumalustest:)