Sa loodad, et ma olen Su unustanud. Unustanud, nagu varem olen unustanud nii mõnedki küsimused, mida olen küsida mõtelnud. Ei. Isegi, kui igal päeval sa ei ole mu meeltes... Mitte, et ma siis naudiksin suurt õnnelikkust või lepiksin eluga, mitte isegi seda. Jaa, ma olen olnud väga õnnelik. Ning, ma olen olnud väga õnnetu. Vahel on nii, et kõik on nii täiuslik. Et see tundub olevat kui maskeraad. Paraad, kus kõik kannavad erinevaid naeruväärseid maske. Mitte, et ma kahtlustaks kõiki pettustes. Vaid lihtsalt see roosa ideaalsus. Ma vaatan ringi ja tunnen ennast und nägevat. Mis, mis on valesti selles etenduses? Mis on valesti tervel pildil? Võibolla otsingi vigu. Pilve sinises taevas. Irvitust soojas naeratuses. Pealetükkivust sõbralikkuses. Ja siis, see kõik kokku, moodustab sellise vaakumi. Ma ei saa hingata. Ei saa. Ma tunnen end uppuvat. Ja tahaksingi uppuda. Mitte hulpida vetel. Tunnen, et ma järsku enam ei jaksa ega suuda olla selles täiuslikkuses. Vastata sellele. Naeratada vastu. Tõusta ja liikuda. Tõsta enda pead. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Ja istun seal nagu narts, lösakil diivanil, ja mõtlen kui palju lihtsam oleks, kui mind ei olekski. Üldse mitte. Kui ma ei peaks vaatama oma koledasse sisemusse, esitama liigpalju tähtsusetuid küsimusi, olema kantud äärmusest äärmusesse. Vahel olen ma tõesti üleolev. Nagu olekski maailm minu oma või mina tema naba või mina kõige täiuslikum. Ning seejärel, seda märgates, liigun madalaimasse. Põlates ennast ja enda mõtteid. Kui väga palju vihates iseennast. Lõpmatuseni. Hävitades.
Sul oli eelmine kord õigus. Lihtne elu on parem kui vastusteta piinlemine. Unustada, olla, nautida olemasolevat. Liikuda edasi. Positiivne konstruktivism. Ma tunnistan Sulle, täna ja ausalt, et olen depressiivik. Korduva depressiooniga. Ning tahan sellest lahti saada. Tahan. Mitte elada, nagu tüdruk, kes kunagi mantlit seljast võtta ei saa. Ka päikesepaistes. Oodates alati vihma. Olles valmis jooksma vihma kätte. Sõnudes vihma välja. Draakon minu peas. Mõtlemisvead. Kes kontrollib mind? Sa võiksid praegu lausa naerda. Isegi mina ei kontrolli ennast, kuidas siis veel keegi teine. Miski muu. Aga seal on, on see miski muu, mille pärast ma nii tihti loobuksin oma kehast. Et saada lahti ka sellest miskist muust. Sest ma ei oska teisiti.
Ma tean, et Sul on täiesti ükskõik. Kuulda neid madalaid, sügavuseta analüüsiridu. Sul on ükskõik. Ja ma ei tahagi, et need sulle midagi tähendaksid. Ma tahan ainult, et kui sind sügaval sügavikus, meeleheite ja joobumuse vahel kutsun, siis aegajalt Sa tuleksid. Tuleksid ja vaataksid mulle otsa. Oma tohutusügavate silmadega. Millel hämaruses ei ole otsa ega algust. Vaid üks vari. Vari minu peas, unenäos ja elus. Vari, milles aegajalt näen nii palju enamat. Sind.