Ei ole tükk aega kirjutanud.
Aga peaks. Pean. Sest nii tohutult palju on olnud. Isegi on keeruline alustada või meenutada.

Ühesõnaga öeldes - ma olen õnnelik. Õnnelik, õnnelik, õnnelik. Olnud juba alates... viimasest postitusest. Miks? Kas on vastuseid? Küsimusi?
Sest, et mul on sõpradega nii tohutult vedanud? Tüdrukuteõhtu, lõpetamine, pulmad... Super. Lihtsalt, väga hea. Monopoliõhtu nk-s. Päevad peipsi ääres.
Ja kaks kõige olulisemat mõjutajat. EVS-i koolitus. Kui oled kuskil 3 päeva ja pärast seda tunned, kuidas lihtsalt kasvad. Suuremaks. Annad aru, mõtled, analüüsid. Saad paremaks. Kuidas üks koolitus võib niimodi mõjuda. Kes ma olen. Kuhu ma lähen. Kes ma olla tahan. Mida ma elult tahan. Kuidas ma hakkama saan. Kuidas ma saaksin veel paremini toime tulla...
Kui ühest küsimusest tekib mitu korda enam küsimusi. Kui ühes olukorras annad endale selgelt aru, kuidas oleks võimalik teisiti käituda. Endale paremini, teiste inimese jaoks paremini... Kuidas näed oma mõtete tulemusi... Ja ma panin paberile kirja, mida ma tahan oma elult. Ja nüüd ma liigun sinna poole. Ükskõik kui raske see ka oleks - minust saab õnnelik inimene! Sest see on kõige olulisem. Armastada ennast ja inimesi enda ümber, olla rahul, leida südamerahu. Ja ma võitlen, ükskõik mis hinnaga, raskustega, aga ma ei jäta jonni. Ma ei kavatse olla terve oma elu pessimist, masendunud depressioonik kes mõtleb mälestustele ja analüüsib vigu. Ei. Ma olen konstruktiivne, aktiivne kodanik. Igas päevas õnnelik mõte. Igas valesti minekus positiivset. Igas hirmus ja kartuses selle tunnistamist... Küsida abi, olla nõrk ja rumal ning kasvada...
Ei oska sõnadesse panna, aga midagi peab muutuma. Ja muutub.
Ja teine õnn... Keegi inimene. Kes aitab mind selles kõiges. Oma kahtlustes ja kõhklustes. Rõõmudes ja muredes. Keda usaldada küll veel ei julge, aga kes lihtsalt on palju häid asju öelnud ja teinud. Nagu ühel imelikul hetkel kellelegi ütlesin, silmarõõm. Nii või teisiti - olen õnnelik ja tänulik.
Ja - armastan kõiki.
:)