Vahel tundub, nagu ma oleksin kõik selle juba läbi teinud. Kümneid, sadu, tuhandeid kordi. See sama hetk, tunne, mälestus, kogemus. Eelkõige sama hetk. Samad värvid, lõhnad. Sama ’mull’. Mille sisse olen ma kunagi ennast sulgenud. Ning mis aina enam mind ümber piirab. Kriitilisuse, kurbusega. Ülekohus, ebaõiglus, tasakaalustamatus. Valu. Maailmavalu peaks olema osa teismeliseeast. Siis peaks inimene justkui kalgistuma? Muutuma külmaks.
Ma olen lähedasem loomade ja loodusega. Isegi liblikatega on rõõmsam rääkida, kui inimestega. Sest nende olemus on selge. Neil ei ole varjatud kavatsusi, peidetud tundeid ja mõtteid, kahepalgelisi tegusid. Nad teavad miks midagi teevad. Neil on omad lihtsad sihid.
Kui rõõmsaks nad mind teevad! Kajakate tähtsad näod, kasside unised pikutused, puude liikumine tuules. Koerade kurvad truud silmad, hobuste lojaalsus, lilleõie mitmepäevane õide puhkemine. See on elu! See on elu, mida meie, ülim inimsugu hävitame. Sööme, lagastame ja kurname.
Ma ei saa midagi teha! Midagi muuta! Ja see õgib mu sisemust! Inimesi on püütud muuta sajandeid. 30 aasta pärast on meid liiga palju, aga me laseme sel sündida. Kuskil pole inimestel vett, kuskil pole neil süüa. Ja see pole mitte nende süü, vaid meie tarbimishulluse, mugavuse, Lolluse süü. Kui terrorist tapab võimu pärast, siis mina tapaks looduse pärast! Selle ainsa hävitaja rassi. Kes hävitab liike, loodust ning lisaks ka iseennast. Vaimselt surnud, kes peksavad oma lapsi, loomi, keda iganes. Vaimselt surnud, kes ei hooli.
„Inimkond on nagu pahaloomuline kasvaja looduse turjal, mis vohab nii, et hävitab enda ja looduse.“
Ja nad ajavad mind närvi ja endast välja! Igasugune vale, kahepalgelisus, püüd osta, müüa, meeldida. Tühi loba. Küünelakid ja huulepulgad. Jalgpall. Manipulatsioon. Tühjad sõnad ja tühjad naeratused. Mõttetu tehnika pidev soetamine. Ahnus.
Ja ma olen kuri. Olen kuri, sest pean inimkonda võimeliseks paremaks. Olen kuri, et teisiti tunnen. Olen kuri.
Kunagi kujutlesin ennast langenud inglina, keda mingisuguse patu eest saadeti maapeale kannatama. Elama inimkonnas, selle nägemise valuga. Tundmise valuga. Kas pean ennast seega paremaks?
Jah ja ei. Sest ma ei vasta isegi enda nõuetele. Laisk ja pessimistlik haletseja. Halvustav põlastaja.
Võiksin olla enesetaputerrorist. Terrorist inimkonna vastu. Enda vastu. Kas olen seetõttu ohtlik? Äärmuslik? Sest ma ju ei tee lõpuks midagi. Istun ainult oma mugavas toas ja kirjutan rämpsu. Vaatan läbi inimeste ja mäletan unenägudes aegu, kus kõik oligi täiuslik.
Aga ei. Ma ei ole must-valge. Ma tean inimesi, kes on Väärt Elu. Minu arvates. Kes ongi südameheadus. Lahkus ja inimlikkus. Võibolla isegi naiivsus. Ainult heas mõttes. Kahjuks aga läbi minu negatiivsete silmade ei kahanda see muu mõttetuse väärtusetust. Pigem vastupidi.
Ja ma olen positiivne. Sest ükskord, kui me olemegi kõik hävitanud ja hävime ka ise – siis ma usun, et loodus on võimeline ennast uuesti looma. Kui seal on Jumal, siis ta teab kellele anda uus võimalus. Aga ma südamest loodan, et inimkonnale oli see ainus võimalus. Südamest. Me ei ole halastust väärt.

http://www.youtube.com/watch?v=CJXna7UYepw

I tied myself with wire
To let the horses roam free
Playing with the fire
Until the fire played with me
The stone was semi-precious
We were barely conscious
Two souls too smart to be
In the realm of certainty
Even on our wedding day
We set ourselves on fire
Oh God, do not deny her
It’s not if I believe in love
If love believes in me Oh, believe in me

At the moment of surrender
I folded to my knees
I did not notice the passers-by
And they did not notice me

I’ve been in every black hole
At the altar of the dark star
My body’s now a begging bowl
That’s begging to get back,
begging to get back
To my heart
To the rhythm of my soul
To the rhythm of my unconsciousness
To the rhythm that yearns
To be released from control

...
See laul pani mind lendama, hingama, elama, nutma, õnnelikkust tundma. Kõike ühekorraga. See oli kirjeldamatu.

Sometimes I feel like
I've never been nothing but tired
And I'll be walking
Till the day I expire
Sometimes I lay down
No more can I do
But then I go on again
Because you ask me to

The peaceful valley
Just over the mountain
The peaceful valley
Few come to know
I may never get there
Ever in this lifetime
But sooner or later
It's there I will go
Sooner or later
It's there I will go

Selleks, et kirjutada, tuleb lasta minna. Lasta minna elul, olemisel, edasi pürgimisel, eksisteerimisel. Võitlusel. Tahtmistel. Soovidel. Selleks, et kirjutada, peab järgi jääma eimiski. See sügav mittemiski, mis kannab meid eikellegimaale. Karjumiste ja lõppevuste sügavikku. Tahtmatuse ja tahtetuse neelavasse orgu. Sinna, kuhu enamus meist ei julge isegi mitte piiluda. Ei pimeduses ei valguses. On see nii hirmutav...? Või me lihtsalt ei taha seda märgata.

See ei ole haigus. Me kõik soovime, et oleks. Nii meeletult, südamepõhjast, lootes parandada parandamatut. Miks on valu? Miks pole seda, mida me lootsime leida, saavutada, saada? Miks läheb tavaline inimene ja laseb maha teise, tavalise inimese? Miks võtab üks tavaline inimene noa ja lõigub ennast nii kaua, kuni verest tühjaks jookseb? See pole vaimuhaigus, lihtne sõna, millega kõike seletada. See on valu, maailmavalu. Elust, mis on verest tühjaks jooksnud. Lootustest, mis on igavikku haihtunud. Unelmatest, mis on põrmu pekstud. See on asjadest, mis mitte kunagi enam meie teele ei satu. Ning kõikide inimeste valu, kes seda tunnevad.

Minu vaikus... minu vaikus on see ürgne valukarje. Selle kõige pärast, mis on juba hävitatud ja mis on hävitamisel. Need taimed, elu, loomad, olemine. Hingamine. Õhu ja mulla koostöö. Pilvedest tulev vihm ja sügavusest tulev energia. Kõik, mis on ära võetud. Sisu, tihedus, eksistents. Kõik, kes on miskit kirja pannud, mida proovinud muuta, selgitada – see kõik on läinud tühjusesse. Vähesed imetlejad, vähesed järgijad, aga massiline kuulmatus, nägematus. Olemine kui produktiivne loom, kelle eesmärgiks on taastoota ja hävitada, võtta mis võtta annab ja kaduda. Luua aina uusi võtjaid ning seejärel tunda pealiskaudset rahulolu. Ma tegin midagi. Ma lõin kellegi. Hoolimata, et see keegi saab olema järjekordseks olemise hävitajaks, elu sööjaks, prussakaks selles suures prügimäel mille me endile loonud oleme. Kuidas saab selle mitte midagi ütleva loomaliku taastootluse juures tunda rõõmu, rahulolu...? Kas on see midagi enamat meie loomalikust instinktist produtseerida järglasi? Kas on seal mingit õnnelootust tulevasele põlvele või vaid meie egoismi rahulolu saada seda, mida tahame? Mida arvame end vajavat? Kas on seal lootust õnnelikule elule neile, keda aina loome...?

Lõpuks, ega minagi ennast paremaks pidada saa. Olen vaid üks kõigist, kes teevad kõike iseenda rahulolu ja soovide nimel. Isegi enesevigastamine või enesetapp on ju egoism. Kuigi me kõik proovime seda teisiti näha. Oleme vaid võimetud andestama ja minna laskma. Oleme vaid ämblikud, kes on kinni jäänud iseenda võrku. Võimetud ronima edasi, võimetud olema. Ehk ongi kõige isekamad need, kes on jäänud vaimsete probleemide kütke. Eeldades teiste mõistmist, arusaamist, toetust. Oodates tuge ja abikätt. Haarates kinni ükskõik millest, nagu iga uppuja. Lõpuks ehk isegi tirides kellegi teise põhja, ise samas ikka lainetes hulpides. Ikka hüüdes, et vajan abi. Samas mitte kunagi olemata see, kes lõpuks ära upub.

Haigus. Inimene. Teistesööja, loodusehävitaja, samasuguste põhjakiskuja. Ei midagi enamat. Ülimat. Vaid rida valesid, rikkis geene, rikkis mehhanisme. See me olemegi.

Võibolla, et mul ei olegi tuld. Mul ei ole oma tänavalaternat, majakat. Võibolla olengi ma üks nendest, kes peab oma laeva ilma valguseta sadamasse toimetama. Ükskõik, milline sadam see siis lõpuks on. Kas see, kuhu enamus oma laevaga sõidab või see, kuhu pea keegi ei lähe.

Võibolla see pidev appikarje ei aitagi mind. Võibolla tuleb ühel hetkel loota vaid enda peale ning mitte uskuda, et tuleb keegi, kes sind kuidagi aidata saab. Võibolla on ülesandeid, millega peab igaüks ise hakkama saama. Olgu selleks siis laeva juhtimine, või lihtsalt laevas olemine. Ja tegelikult sõidavad paljud ka karile isegi siis, kui majakas neile valgust näitab. Lõpuks oleneb kõik hoopis millestki muust...

Ma ei tunne eneses olemist. Ma ei ole päris tükk aega olnud iseendas. Hoolimata sellest, kas vigastan või tuimestan seda keha. Päevad on nagu uned, mis kõnnivad mu kõrval. Aga ükskõik mis ma teen, ei ole see enam sügaval minus. Osa minust. Pikk ja aeglane olemisprotsess. Isegi siis, kui tunnen lõhna või kuulen häält. Ma ei ela seda enam läbi. Või mind lihtsalt pole. Võibolla on võimalik end ka nii tappa, et see pealispind, virvendus jääb alles koos kehaga. Võibolla.

aeg lasta minna.