Vahel tundub, nagu ma oleksin kõik selle juba läbi teinud. Kümneid, sadu, tuhandeid kordi. See sama hetk, tunne, mälestus, kogemus. Eelkõige sama hetk. Samad värvid, lõhnad. Sama ’mull’. Mille sisse olen ma kunagi ennast sulgenud. Ning mis aina enam mind ümber piirab. Kriitilisuse, kurbusega. Ülekohus, ebaõiglus, tasakaalustamatus. Valu. Maailmavalu peaks olema osa teismeliseeast. Siis peaks inimene justkui kalgistuma? Muutuma külmaks.
Ma olen lähedasem loomade ja loodusega. Isegi liblikatega on rõõmsam rääkida, kui inimestega. Sest nende olemus on selge. Neil ei ole varjatud kavatsusi, peidetud tundeid ja mõtteid, kahepalgelisi tegusid. Nad teavad miks midagi teevad. Neil on omad lihtsad sihid.
Kui rõõmsaks nad mind teevad! Kajakate tähtsad näod, kasside unised pikutused, puude liikumine tuules. Koerade kurvad truud silmad, hobuste lojaalsus, lilleõie mitmepäevane õide puhkemine. See on elu! See on elu, mida meie, ülim inimsugu hävitame. Sööme, lagastame ja kurname.
Ma ei saa midagi teha! Midagi muuta! Ja see õgib mu sisemust! Inimesi on püütud muuta sajandeid. 30 aasta pärast on meid liiga palju, aga me laseme sel sündida. Kuskil pole inimestel vett, kuskil pole neil süüa. Ja see pole mitte nende süü, vaid meie tarbimishulluse, mugavuse, Lolluse süü. Kui terrorist tapab võimu pärast, siis mina tapaks looduse pärast! Selle ainsa hävitaja rassi. Kes hävitab liike, loodust ning lisaks ka iseennast. Vaimselt surnud, kes peksavad oma lapsi, loomi, keda iganes. Vaimselt surnud, kes ei hooli.
„Inimkond on nagu pahaloomuline kasvaja looduse turjal, mis vohab nii, et hävitab enda ja looduse.“
Ja nad ajavad mind närvi ja endast välja! Igasugune vale, kahepalgelisus, püüd osta, müüa, meeldida. Tühi loba. Küünelakid ja huulepulgad. Jalgpall. Manipulatsioon. Tühjad sõnad ja tühjad naeratused. Mõttetu tehnika pidev soetamine. Ahnus.
Ja ma olen kuri. Olen kuri, sest pean inimkonda võimeliseks paremaks. Olen kuri, et teisiti tunnen. Olen kuri.
Kunagi kujutlesin ennast langenud inglina, keda mingisuguse patu eest saadeti maapeale kannatama. Elama inimkonnas, selle nägemise valuga. Tundmise valuga. Kas pean ennast seega paremaks?
Jah ja ei. Sest ma ei vasta isegi enda nõuetele. Laisk ja pessimistlik haletseja. Halvustav põlastaja.
Võiksin olla enesetaputerrorist. Terrorist inimkonna vastu. Enda vastu. Kas olen seetõttu ohtlik? Äärmuslik? Sest ma ju ei tee lõpuks midagi. Istun ainult oma mugavas toas ja kirjutan rämpsu. Vaatan läbi inimeste ja mäletan unenägudes aegu, kus kõik oligi täiuslik.
Aga ei. Ma ei ole must-valge. Ma tean inimesi, kes on Väärt Elu. Minu arvates. Kes ongi südameheadus. Lahkus ja inimlikkus. Võibolla isegi naiivsus. Ainult heas mõttes. Kahjuks aga läbi minu negatiivsete silmade ei kahanda see muu mõttetuse väärtusetust. Pigem vastupidi.
Ja ma olen positiivne. Sest ükskord, kui me olemegi kõik hävitanud ja hävime ka ise – siis ma usun, et loodus on võimeline ennast uuesti looma. Kui seal on Jumal, siis ta teab kellele anda uus võimalus. Aga ma südamest loodan, et inimkonnale oli see ainus võimalus. Südamest. Me ei ole halastust väärt.