Võibolla, et mul ei olegi tuld. Mul ei ole oma tänavalaternat, majakat. Võibolla olengi ma üks nendest, kes peab oma laeva ilma valguseta sadamasse toimetama. Ükskõik, milline sadam see siis lõpuks on. Kas see, kuhu enamus oma laevaga sõidab või see, kuhu pea keegi ei lähe.

Võibolla see pidev appikarje ei aitagi mind. Võibolla tuleb ühel hetkel loota vaid enda peale ning mitte uskuda, et tuleb keegi, kes sind kuidagi aidata saab. Võibolla on ülesandeid, millega peab igaüks ise hakkama saama. Olgu selleks siis laeva juhtimine, või lihtsalt laevas olemine. Ja tegelikult sõidavad paljud ka karile isegi siis, kui majakas neile valgust näitab. Lõpuks oleneb kõik hoopis millestki muust...

Ma ei tunne eneses olemist. Ma ei ole päris tükk aega olnud iseendas. Hoolimata sellest, kas vigastan või tuimestan seda keha. Päevad on nagu uned, mis kõnnivad mu kõrval. Aga ükskõik mis ma teen, ei ole see enam sügaval minus. Osa minust. Pikk ja aeglane olemisprotsess. Isegi siis, kui tunnen lõhna või kuulen häält. Ma ei ela seda enam läbi. Või mind lihtsalt pole. Võibolla on võimalik end ka nii tappa, et see pealispind, virvendus jääb alles koos kehaga. Võibolla.

aeg lasta minna.