Selleks, et kirjutada, tuleb lasta minna. Lasta minna elul, olemisel, edasi pürgimisel, eksisteerimisel. Võitlusel. Tahtmistel. Soovidel. Selleks, et kirjutada, peab järgi jääma eimiski. See sügav mittemiski, mis kannab meid eikellegimaale. Karjumiste ja lõppevuste sügavikku. Tahtmatuse ja tahtetuse neelavasse orgu. Sinna, kuhu enamus meist ei julge isegi mitte piiluda. Ei pimeduses ei valguses. On see nii hirmutav...? Või me lihtsalt ei taha seda märgata.

See ei ole haigus. Me kõik soovime, et oleks. Nii meeletult, südamepõhjast, lootes parandada parandamatut. Miks on valu? Miks pole seda, mida me lootsime leida, saavutada, saada? Miks läheb tavaline inimene ja laseb maha teise, tavalise inimese? Miks võtab üks tavaline inimene noa ja lõigub ennast nii kaua, kuni verest tühjaks jookseb? See pole vaimuhaigus, lihtne sõna, millega kõike seletada. See on valu, maailmavalu. Elust, mis on verest tühjaks jooksnud. Lootustest, mis on igavikku haihtunud. Unelmatest, mis on põrmu pekstud. See on asjadest, mis mitte kunagi enam meie teele ei satu. Ning kõikide inimeste valu, kes seda tunnevad.

Minu vaikus... minu vaikus on see ürgne valukarje. Selle kõige pärast, mis on juba hävitatud ja mis on hävitamisel. Need taimed, elu, loomad, olemine. Hingamine. Õhu ja mulla koostöö. Pilvedest tulev vihm ja sügavusest tulev energia. Kõik, mis on ära võetud. Sisu, tihedus, eksistents. Kõik, kes on miskit kirja pannud, mida proovinud muuta, selgitada – see kõik on läinud tühjusesse. Vähesed imetlejad, vähesed järgijad, aga massiline kuulmatus, nägematus. Olemine kui produktiivne loom, kelle eesmärgiks on taastoota ja hävitada, võtta mis võtta annab ja kaduda. Luua aina uusi võtjaid ning seejärel tunda pealiskaudset rahulolu. Ma tegin midagi. Ma lõin kellegi. Hoolimata, et see keegi saab olema järjekordseks olemise hävitajaks, elu sööjaks, prussakaks selles suures prügimäel mille me endile loonud oleme. Kuidas saab selle mitte midagi ütleva loomaliku taastootluse juures tunda rõõmu, rahulolu...? Kas on see midagi enamat meie loomalikust instinktist produtseerida järglasi? Kas on seal mingit õnnelootust tulevasele põlvele või vaid meie egoismi rahulolu saada seda, mida tahame? Mida arvame end vajavat? Kas on seal lootust õnnelikule elule neile, keda aina loome...?

Lõpuks, ega minagi ennast paremaks pidada saa. Olen vaid üks kõigist, kes teevad kõike iseenda rahulolu ja soovide nimel. Isegi enesevigastamine või enesetapp on ju egoism. Kuigi me kõik proovime seda teisiti näha. Oleme vaid võimetud andestama ja minna laskma. Oleme vaid ämblikud, kes on kinni jäänud iseenda võrku. Võimetud ronima edasi, võimetud olema. Ehk ongi kõige isekamad need, kes on jäänud vaimsete probleemide kütke. Eeldades teiste mõistmist, arusaamist, toetust. Oodates tuge ja abikätt. Haarates kinni ükskõik millest, nagu iga uppuja. Lõpuks ehk isegi tirides kellegi teise põhja, ise samas ikka lainetes hulpides. Ikka hüüdes, et vajan abi. Samas mitte kunagi olemata see, kes lõpuks ära upub.

Haigus. Inimene. Teistesööja, loodusehävitaja, samasuguste põhjakiskuja. Ei midagi enamat. Ülimat. Vaid rida valesid, rikkis geene, rikkis mehhanisme. See me olemegi.