Again

"I keep fighting voices in my mind that say I’m not enough
Every single lie that tells me I will never measure up
Am I more than just the sum of every high and every low?
Remind me once again just who I am, because I need to know"

Perhaps it is time to be honest
I have depression
I am depressed
I wish I was dead, so many moments
I hate myself, because I thought I am over it
Because I thought it is in my past
So many mornings when I take a bus to work and can't stop crying
Because I am
So many evenings when I am not able to be
and then I help myself with alcohol
So many days when I feel I am not even able to get off from bed

But then I force myself to take him to school
to go to work
to mechanically do some work
to not feel, not think, not be

In best days, I could rate my mood to be 3 or 4 out of 10
In the worst days
I am not able to do any rating

But perhaps its a start of something, to admit the truth?
Or at least it is a statement
Here I am
Let's see where I will go

Why do I do this to myself every time?

Every ever-after I promise myself that this was the last time
Last failure
Last shame, guilt, letting him down
blaming myself
not feeling
NOT FEELING

It never is

It feels as if I am choosing between death and living
only that living feels as if feeling constant pain
and death feels like finally being free
And while I would love to chose life - mainly for him
My body and my mind craves to go

As if time has stayed still for 15 years
I have been so resistant
I have lasted so much more than I ever expected
But I feel as if I am overdue
so long overdue

I feel as if I bought time
for the resources I did not have
I feel as if I borrowed time
from YOU
and I hate myself for that
I hate, I hate, I despise.

And I am confused
For the ideas in my head
For the connection, empathy, sense, reality
I try to demolish my boundaries
even if they are not real
even if I don't know if they are real

I feel as if you are here with me
I feel as you died for me
I feel as I cannot exist
I feel as if there are no barriers between us
just this glass wall that I can see through
but no one else can understand
No one else can see.

Oh dear God, please let someone to understand.

No meaning

"There are moments that divide your life into before and after. No matter how much time passes, things will never be the same. Its OK to miss the safety of "before" and to question why something so awful happened... But leave room in your heart for the biggest question "what will you do with your "after"?"

I did not realize it was before and after. Until I was way into the "after". Drowning into the "after". Flowing by the after. Thinking if that is all there actually is.

And then I question - when did the after actually began? Did it start when he took his life? Or did it start when I had to finish US? Or did it start way before, when I was still very young and felt I had to hurt myself? When I felt alone and lonely in this world? When I felt that life is worthless? Or is it how I have always actually felt?

For a long time I have felt like being on a raft that is going aimlessly somewhere. Or that I am floating rather than swimming. Is it a choice that defines us or is it the choice that we chose? Did I ever even have a choice?

How do you make real choices when all you can choose is superficial? How do you matter? How do you contribute?

I self-destruct. I hate and despise. I fear. I empathize. I hide.

I feel I should be dead. So often, I want to be dead.

Ootus

Kui keegi ütles mulle, et ta ei saa aru, mida ma tahan, soovin, vajan
et ma olen ebamäärane
Et ma lähen ära
Et ma ei ütle

Ja ma olen proovinud mõelda, et mida ma siis tahan
Mida ma tunnen
Mida ma mõtlen
Mida ma vajan

Ma ei tea
Ma ei tea, ei tea, ei tea

ei tea.

Kas ma tahan, et Ta tuleks meiega kaasa?
Kas ma tahan töötada seal?
Kas ma tahan tegeleda selle teemaga?
Kas ma tahan õppida?
Kas ma tahaksin Temaga kunagi koos olla?
Kas ma tahaksin leida kedagi uut?

Kas on võimalik, et neile küsimustele puuduvad vastused?
Kui ma teaks, siis ma ütleks?
Kui ma teaks, siis ma oleks selgem?
Kui ma suudaks, siis ma oleksin arusaadavam?

Kas vastuse puudumine tähendab eitavat vastust?
Kas vaikimine tähendab nõusolekut?
Ja kui ma hakkangi midagi tundma, siis... siis ma näen, et see on vastuseta tunne.
Võibolla ma peaksin liikuma tagasi.
Võibolla ma peaksin lihtsalt armastama.

It's all a Lie

Varastasin selle pealkirja
Sest see on tänane mina

Ma ei jaksa enam kurta ega viriseda
Ma ei jaksa enam tähelepanu köita
Ma ei arva, et mina
et Mina olen erilisem
Mul lihtsalt on hääl
ja koht selle väljendamiseks.

Enamasti on meil üks kord võimalus rääkida nii, et teised ka kuulevad
See on minu hääl

Me hävitame
hävitame loodust oma igapäevaste sõitude ja söömiste ja tarbimistega
hävitame loomi oma isekuse ja hoolimatusega, oma plastikkottide ja pudelite ja pakenditega
hävitame lapsi oma sõdade ja võimuvõitlustega

Ja keegi ei taha tunda ennast süüdi
Keegi ei taha tunda
Mitte midagi

Minu laps
Minu elu
Minu vajadused ja valikud ja soovid

Kui me teeme silmad lahti, siis selles piisab
Mõni elu maksab oluliselt rohkem kui teine
ja mõni inimene suudab selle teadmisega elada oluliselt paremini, kui teine.

Mitu elu

Võibolla see ongi eriline inimestes, et nad mäletavad
hetki
tundeid
minevikku
ja vahel, mõnikord nad ei lase minna
eelkäijatel
sõpradel
kallimatel

vahel hoiame elus ka need
kes ammu läinud on
hoiame nende väärtuseid, mõtteid, eesmärke
iseendas.

Võibolla seepärast me käimegi surnuaias
et hoida ja mäletada
Võibolla seepärast me armastame laule ja pilte
et minna tagasi ja tunda
võibolla, me ei oska olla
nendeta

Minu esimene mälestus on minu Papsist
vanaisast
kes oli.
Ta oli olemas, ta oli seal. Ta oli turvaline.
Minu lähedal.
Praetud pekki söömas. Kõrvaltoas voodi norskamas. Uudiseid vaatamas. Õues tööd tegemas. Hommikul pliidi alla tuld tegemas. Öösel moosileiba söömas. Minuga manitsemas.
Ma teadsin, et ta on.
Ja ma tundsin, et minuga on kõik hästi.

Ja minu suur armastus, P.J.
Keegi teine ei pääse tema lähedalegi.
Tema lõhn, tema nägu, tema sõnad, tema puudutus, tema olemus.
Tema.

Nad on mõlemad ammu läinud.
Ja ometi iga päev minuga.

Aga me mõtleme alati neile, keda pole
Enam, kui neile, kes on.
Võibolla nad polnudki nii erilised.
Võibolla see armastus polnudki armastus.
Võibolla see kõik on vaid väljamõeldis, liialdus.
Unelm.
Võibolla, võibolla ma mäletan poolikut tõde, usun poolikut tõde
Võibolla ma petan ennast.

Võibolla ma valin ideaalse võimatuse
Võibolla see on lihtsam valik
kui leppida, et mingid hetked elus on lihtsalt möödas.