kolmapäev, detsember 29, 2004

Olen kui väike laps. Tahan mängida, mängida. Fantaseerida. Tujutseda. Jonnida. Tahan seda mänguasja. Ei, seda ma enam ei taha. Tahan hoopis seda. Tõmbame karul silma peast välja. Lükkame nukule sukavarda kõhtu. Mis siis saab? Mis siis juhtub?
Midagi. Sõidan selle autoga teisele otsa. Lasen torni õhku. Viskan klaasi maha. Karjun, kui mind sülle ei võeta. Löön, kui mind võetakse sülle. Nutan, kui kommi ei saa. Röögin, kui saan vale kommi.
Ootan jõuluvana. Ja päkapikke. Ja lihavõttejänkusid. Usun neisse. Usun imedesse. Joonistan ise kaarte. Meisterdan ise kinke. Ütlen emmele, et armastan teda. Issile ka. Kallistan venda. Räägin, mis päeval juhtus. Teen vennale pai, kui ta nutab. Kallistan emmet, kui ta kurb on. Olen õnnelik, kui mulle tuuakse midagi, tehakse kink. Olen täiuslikult õnnelik. Ja tänulik. Hoian oma mängukanne. Ootan vanemaid töölt koju. Armastan maailma. Armastan elu.
Nii palju head. Nii palju halba. Aga siiski mänguasjapoes ei suuda otsustada. Tahan justkui kõike. Ühel hetkel nukku. Teisel hetkel karu.
Ainult üks on täiuslikult kallis. Üks mänguasi. Kaisukaru. Kõige vanem. Kõige kulunum. Kõige armsam. Kõige rohkem vintsutusi talunud. Igal pool kaasas käinud. Ainult üks. Kui teda ära ei kaota.
Armastan sind sadatuhat korda. Maailma palju. Nagu laps.
Needki on vaid liialdusi kandvad sõnad. Õrn tuulehoog. Kevadine. Mööduv. Unustav. Ainult sõnad.
Ka surnud peavad kunagi jõudma oma lõpuni. Selle läbi mõtlema. Sellega tegelema. Ükskõik kui valus see lõpp poleks olnud. Ühel hetkel jõuab selle reaalsus ikka sinuni. Ükskõik kui palju sa üritaksid selle eest varju pugeda.
Öeldakse, et iga lõpp tuleb mitu korda läbi elada. Selleks, et ta tehtud saaks. Esimene kord ongi esimene lõpp. Shokk. Üllatus. Viha. Kurbus. Eitamine. Nii nagu ikka.
Pärast seda tuleb ostmine. Ma teen ja annan kõik, kui vaid miski muutuks. Et juhtuks ime. Ükskõik mis hinnaga. Et saada tagasi kaotatut. Kauplemine. Justkui müügileti ääres. Ma tahan just seda kaisukaru. Aga sellist ei tehta enam, seda ei saa enam. Aga ma tahan ikkagi just seda, mis mul kunagi oli...
Kolmas lõpp on saada sama tagasi. Uskuda, et kõik on siiski korras. Kuid see ei ole enam see. See on vaid meenutus. See on midagi muud.
Pärast seda tuleb uuesti viha. Unustus. Kõige seljataha jätmine. Minema kõndimine. Vihast. Raevust. Valust. Selle peitmine sügavale iseendasse. Justkui polekski midagi kunagi olnud. Ei algust ega lõppu.
Neljas lõpp oli praegu. Kõik oligi sama. Sama tunne. Ja läbielamata valu jõudis temani ning rebestas tema pooleks. Lõikas lahti vanad armid. Kõik unustatu tuli meelde. Kõik seljataha jäetu. Kõik, mida ta enam ei mäletanud. Ta arvas, et on sellest üle saanud. Et ta suudab sellest üle olla. Sest surnud hinged ei mäleta. Ei tunne. Ei mõtle. Näevad vaid und. Tulevikust ja olevikust. Mitte kunagi aga minevikust.
Ta oli keegi teine. Keegi katkine tüdruk, kes peitis iseenda maski taha. Ja nii oli lihtne, väga lihtne. Põletada ennast ja elu. Nautida. Naerda. Ja mitte mõelda. Mitte tunda. Mitte lasta endale ligi. Ainult elada.
Kuidas aga nüüd peita, kui armid uuesti veritsesid. Kui ta oli üleni koos niriseva tumepunase verega. Kõik nägid seda. Kõik teadsid seda. Ta ei osanud haavu ravida. Verejooksu seisma panna. Ta ei teadnud mida teha. Teised samuti mitte. Kõik olid tugevad teoorias, aga mitte praktikas.
Surma musta mantli taga oli tal olnud hea. Ta oli olnud peidus ja kaitstud. Ta ei mõistnud miks lükkas surm ta äkki sealt välja. Vastu vaatama oma vigadele. Oma kurbusele. Sellele sügavale ja pidevale valule. Ta ei olnud valmis sellega uuesti võitlema, sellele vastu astuma. Ta ei olnud selleks valmis.
Ilmselt pidi ta siiski verest tühjaks jooksma. Sellest verest, mis peidus olekuga kogunenud oli. Sellest, mis veel temasse oli jäänud. Täiuslik lõpp saab olla vaid täiuslik surm. Täielik vabadus.

esmaspäev, detsember 20, 2004

Tundetus oli see, mis kõigest järgi oli. Fucked up tüdruk. Tehke minuga mis tahate, see ei tähenda nagunii midagi. Olen vaid keha, vaid naudingut otsiv keha.
Tegelikult mängis ta alati hoolega kaasa. Mul on see ja see, ma tunnen seda ja teist. Oli see tõesti nii? Tundis ta midagi?
Ainus, mis tõde ja tegelikkus oli, oli tema näitlemisoskus. Rollide omaksvõtt. Kui sa tahad, siis ma mängin sulle seda rolli. Kui sa seda enam ei taha, siis teen näo, et olen kurb. Et just sina murdsid minu. Purustasid minu. Sest mina olen ingel. Keegi liiga hea. Keegi, keda kardetakse rikkuda. Liiga hea, et olla tõsi.
Nad kartsid võtta temalt hinge. Iga mööduv tulija. Kartsid teha tema tühjaks. Arvasid, et nad oleksid selleks võimelised. Tegelikult polnud seal midagi võtta. Ja tegelikult polnud keegi kunagi midagi võtnudki. Sest kõik nägid vaid peegeldust. Mitte reaalset tüdrukut. Ja peeglitüdrukul ei ole hinge, mida välja imeda. Verd, mida endasse tõmmata. Peeglitüdrukut ei saa tappa keegi peale tüdruku enda.
Let it burn... see oli see, kes oli tema. Alati valmis mängima, alati valmis minema. Käime, teeme, põletame ennast. Naudime, kuni kõike veel on. Sest varsti on kõik kadunud. Lükkame kõik muu eemale peale põlemise. Soojendame ennast iseenda maha põlemisest tuleva soojusega. Kuni kõik on põlenud. Kuni järgi pole enam midagi.
Rumalad olid need, kes ei näinud. Kes ei saanud aru, et kõik on sellised. Arvavad, et nemad on erilisemad. Et nendel on mõju. Et nemad saavad muuta. Et nemad lähevad korda. Kui õige hetk oli käes, võisid sa ikka alla jääda. Võibolla polnud tüdruk inimene, kes oleks seda ise otse teinud. Alati kõrvalteid pidi. Kuid alati hävitas ka tema.
Võibolla on parim näitleja see, kes enam ise inimene ei olegi. Kes ainult näitleb. Kelle elu on näidend. Uute osalistega kaasnevad uued rollid. Vanade osalistega omaks võetud rollid. Ma tunnen nii palju. Tegelikult ei tunne ma midagi, sest mind pole olemas. On vaid vari.
Üksikud olid need hetked, kui oli veel keegi tüdruk. Üksikud ärkamised. Kui kellegi sõna pääses temani. Kellegi tegu. Kellegi väga lähedase.
Viia ennast äärmusteni. Ning loota, et siis veel läheb midagi korda. Et siis veel on midagi tähtsat. Otsida midagi ning mittekunagi seda leida. Otsida ehk iseennast kaotatud elude vahelt, otsida seda, kes sa kunagi oled olnud. Mida sa kunagi oled tahtnud, tundnud, hinnanud. Otsida seda teistest inimestest. Ning pidevalt aina mängida.
Kummaline, et nad ei saanud aru, kui palju nende endiga mängiti. Need, kes enda arust suurimad mängurid olid. Kes ükskõikselt viskasid raha letile, olles kindlad, et raha eest saavad nad palju rohkem tagasi. Üldjuhul aga ei saanud. Sest vastaspool tegi sohki. Mängis kaasa võõrast mängu. Ja võitis selle, sest mäng oli võõras, ta ei olnud seal sees. Ta oli vaid jälgija.
Nad tahtsid tüdrukut tappa. Pahad mõrtsukad. Kuid igal mõrtsukal on hinges auk. Ta ajas nad segadusse, mängis kedagi head ja armsat. Kuidas sa saaksid mind tappa. Sa ju tähendad mulle nii palju. Ühest kõhklusest piisab, et relva enda kätte saada. Ning ise tappa. Või minema kõndida. Sellega oligi mäng läbi.

reede, detsember 17, 2004

Seegi oli vaid uni. Unenägude masin söötis talle ette kummalisi ja valusaid olukordasid, et teda läbi põletada. Murda. Pooleks teha. Et ta lõpuks ometi õpiks.
See on justkui kahekordne ärkamine. Uni, mis lõppeb telefoni helisemisega. Ja sa võtad telefoni vastu. Sealt räägib üks noormees, keda valju muusika tõttu pole peaaegu üldse kuulda. Aga tema hääl tungib iga su keharakuni. Justkui oleks ta sealsamas. Sinu kõrval. Ja tõmbaks sind endasse.
“Kas sa tead, kellega sa üldse räägid...”
“Ei tea.”
“Kas sa arvad, et ma olen mõni sinu sõpradest?”
“Jah”
“Aga ma ei ole. Ma olen võõras, kes on sulle nii ligidal, nii ligidal...”
Ja sa üritad rabeleda, sest see kõik tundub nii ebaloogiline. Üritad ennast vabastada. Otsida, kust tuleb see muusika. Vajutada telefoni kinni. Kuid ta räägib aina edasi. Ja muusika aina mängib edasi. Kell on pool 10, kuigi peaks palju vähem olema. Kõik on sassis, nii sassis. Ja sa loodad, et äkki on see siiski vaid uni ning üritad telefoni ja põrandaga ühte sulada. Vajud ja lendad samaaegselt. Ning siis üritad avada uuesti silmi. Äkki seekord õnnestub see ka päriselt. Ja kuigi silmad saavad lahti, hoiab keegi su keha kinni, seda ei saa liigutada. On tunne, justkui õhk saaks kohe otsa ning justkui hakkaksid sa kohe uuesti vajuma. Ja sa võitled, justkui oma elu eest. Lõpuks siiski vabaned ja tead, et oled üleval.
See ärkamine oli samamoodi. Ta arvas, et on üles äratatud, kuid see oli vaid mäng. Üks surma hooletutest mängudest, et inimesi õpetada. Ära mine sinna, kuhu pole vaja minna. Ära proovi tuld kätte võtta, et ennast soojendada. Sest tuli põletab su käed ära. Ära looda, et teised ei ole surnud. Seal, kus sina praegu oled, on kõik surnud. Tühjad. Läbi põlenud.
Justkui põrgu. Võibolla ongi surm vaid põrgu. Kus sind murtakse tükk tüki haaval. Et siis neid tükke uuesti valusalt kokku õmmelda. Ning siis sind uuesti proovile pannes murda.
Ta ju ometi teadis oma nõrkuseid. Teadis kui tõsiselt ta alati kõike võtab. Teadis kui sassi peast läheb. Kuidas kõik ise ära rikub. Miks oli ta selline, nagu ta oli. Pealetükkiv, otsekohene. Põletame, põletame niikaua kuni veel annab. Põletame kõik ühe hetkega ära. Ja põleme. Võtame ühest hetkest kõige. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis pärast saab.
Miks ei oleks ta võinud olla selline nagu nemad. Korras. Terve. Õige. Armas ja hea. Salapärane. Kõik need muud asjad. Miks mitte...

esmaspäev, detsember 13, 2004

Tüdruk oli ellu äratatud. Ja jälle, nagu alati, selleks, et ta uuesti valu saaks tunda. Tegelikult polnud tal jälle midagi olnudki, ta oli kõik muu juurde mõelnud. Ette kujutanud. Fantaseerinud. Nagu alati. Kõik eksisteeris vaid tema peas. Ikka veel oli lagendikul vaid tühjus. Ja üksik raagus puu. Ikka veel undas seal jäine külm tuul. Ning ikka veel ei tahtnud keegi teine näha seal midagi enamat, kui vaid tühja maad.
Ilmselt oli ta halb kinnisvaramaakler. Ei osanud müüa unistusi. Ei osanud müüa salapära. Ei osanud muuta kellegi teise peas reaalseks kättesaamatut õnne. Ei osanud olla see Õige.
Võibolla oligi liiga vara öelda. Võibolla ei osanud ta ennast piisavalt tagasi hoida. Võibolla tahtis ta alati liiga ruttu liiga palju. Võibolla aga tahtis ta olla kindel. Mida varem, seda parem. Kui keegi tahtis jälle talle jalaga anda, siis talle oleks see alguses kergem olnud. Sest alguses on kõik lihtsam. Vähem tundeid, vähem kiindumust. Vähem valu.
Kui haledana ta ennast tundis. Justkui odav prostituut. Justkui allahinnatud kaup. Justkui originaali halvasti jäljendatud koopia. Eriti hale, et midagi lootis. Et millessegi uskus. Et millegagi kaasa läks. Milleks. Kõik kordub. Alati. Mitu korda pidi surema, mõistmaks, et kõik jääb samaks. Inimesed, ühiskond, tunded. Miski pole vastastikune. Miski pole igavene. Miski pole täiuslik.
Ainult üksi. Iseendaga. Sest siis pole valu. Pettumust. Lootuseid. Ainult tühjus. Lõpmatu vaikuse kuristik. Pimedus. Ja pidev aina kiirenev kukkumine, lendamine. Et saada lõpuks ometi minema. Eemale kõigest.
“Ükskord tuleb keegi, kes võtab mu kaasa ja viib mu siit eemale. Ühest unistusest teiseni elamisest. Ühest kaotusest teiseni vedamisest. Kes laseb minu vabaks. Kes hoiab mind. Kes õpetab mu elama. Kes armastab mind.
Kunagi tuleb see keegi ja tema silmades peegelduvad tuhanded pisikesed tähed. Ja tema käed embavad mind kui öise järve jahe puudutus. Ja tema armastus pimestab mind, kui lumelt vastu peegelduv päike. Ta teab, et just teda olen ma oodanud. Sest kuskil seal kaugustes on ka tema mind oodanud. Ta ei küsi minult luba ega põhjenda enda tulemist. Ning ta on täiesti kindel, et just siin ta peabki olema. Kunagi ta kindlasti tuleb.”
Kuidas pidi see muinasjutt edasi minema? Milline pidi selle lõpp olema? Kui ta oleks seda teadnud, siis ta oleks teadnud mida teha. Praegu kahetses ta enda rumalust. Ning peitis ennast kirevate sulgede taha, teeseldud ükskõiksuse taha. Mask, mis alati käepärast oli. Roll, mis alati tema enda tiiva alla võttis ja kaitses.
Kuidas küll ootas ta uut ja paremat päeva.
Muinasjutud juhtuvad ka päriselus. Kui neil lastakse juhtuda.
Kui sügis on surmani läbi elatud, saabub kevad. Päike, mis enne varjas ennast tumedate pilvede taha, hakkab uuesti arglikult välja piiluma. Puud, mis vabanevad lumevaibast, hakkavad uusi rohelisi võrseid kasvatama. Jää ja lume vaheliselt rohulapilt pistab pea välja väike ja habras lumikelluke. Surm ei ole kunagi igavene.
Muinasjutt oli see, kui surnud tüdruk lamas külmalt ning kivistunult maas ning prints tuli ja tema ellu äratas. Oma elu temasse puhus. Vere uuesti ringlema pani. Kui ta uuesti silmad sai avada. Näha õnne. Tunda õnne. Olla õnnelik.
Kõik oli peidus võimaluse andmises. Selle vastu võtmises. Imedesse uskumises. Ühes imeväikeses võimaluses.
Kui sügis on surmani läbi elatud,
Siis tuleb kevad,
Ma usun.
Puud, mis valvavad praegu me kurbust,
Avanevad veel korra valguse imele.
Sääl, nende laiade lehtede all
Kohtumegi,
Mu kallis.
D. Kareva
Ta ei teadnud kaua ta oli surnud. Kaua ta vaatas oma elu surma musta mantli tagant. Kaua olid tema silmad klaasistunud. Kaua oli tema nahk tundetu. Kaua oli tema näol viimase hingetõmbe tehislik naeratus. Mask, mis tardus ette kui õhk kopsudest vilinal välja voolas. Moodustas udu, mille sisse hing pesa tegi ning mille surm oma põue peitis ja kaasa viis.
Ta oli olnud eksinud. Kadunud. Ta mäletas seda hirmu ja otsinguid. Ta mäletas, et ei jõudnud enam. Ning aina vajus, vajus. Eksles ringi tühjades külmades tubades, olnud ja olemata kohtades, mineviku varjude keskel. Liiga tihedas metsas. Liiga kõrged puud, mida oli liiga palju. Piiratud nägemisulatus. Kõik aina kogunes. Ja tema enam ei jõudnud. Ühel hetkel ta lihtsalt jäi. Paigale. Vajus pikali. Ning suri.