Tüdruk oli ellu äratatud. Ja jälle, nagu alati, selleks, et ta uuesti valu saaks tunda. Tegelikult polnud tal jälle midagi olnudki, ta oli kõik muu juurde mõelnud. Ette kujutanud. Fantaseerinud. Nagu alati. Kõik eksisteeris vaid tema peas. Ikka veel oli lagendikul vaid tühjus. Ja üksik raagus puu. Ikka veel undas seal jäine külm tuul. Ning ikka veel ei tahtnud keegi teine näha seal midagi enamat, kui vaid tühja maad.
Ilmselt oli ta halb kinnisvaramaakler. Ei osanud müüa unistusi. Ei osanud müüa salapära. Ei osanud muuta kellegi teise peas reaalseks kättesaamatut õnne. Ei osanud olla see Õige.
Võibolla oligi liiga vara öelda. Võibolla ei osanud ta ennast piisavalt tagasi hoida. Võibolla tahtis ta alati liiga ruttu liiga palju. Võibolla aga tahtis ta olla kindel. Mida varem, seda parem. Kui keegi tahtis jälle talle jalaga anda, siis talle oleks see alguses kergem olnud. Sest alguses on kõik lihtsam. Vähem tundeid, vähem kiindumust. Vähem valu.
Kui haledana ta ennast tundis. Justkui odav prostituut. Justkui allahinnatud kaup. Justkui originaali halvasti jäljendatud koopia. Eriti hale, et midagi lootis. Et millessegi uskus. Et millegagi kaasa läks. Milleks. Kõik kordub. Alati. Mitu korda pidi surema, mõistmaks, et kõik jääb samaks. Inimesed, ühiskond, tunded. Miski pole vastastikune. Miski pole igavene. Miski pole täiuslik.
Ainult üksi. Iseendaga. Sest siis pole valu. Pettumust. Lootuseid. Ainult tühjus. Lõpmatu vaikuse kuristik. Pimedus. Ja pidev aina kiirenev kukkumine, lendamine. Et saada lõpuks ometi minema. Eemale kõigest.
“Ükskord tuleb keegi, kes võtab mu kaasa ja viib mu siit eemale. Ühest unistusest teiseni elamisest. Ühest kaotusest teiseni vedamisest. Kes laseb minu vabaks. Kes hoiab mind. Kes õpetab mu elama. Kes armastab mind.
Kunagi tuleb see keegi ja tema silmades peegelduvad tuhanded pisikesed tähed. Ja tema käed embavad mind kui öise järve jahe puudutus. Ja tema armastus pimestab mind, kui lumelt vastu peegelduv päike. Ta teab, et just teda olen ma oodanud. Sest kuskil seal kaugustes on ka tema mind oodanud. Ta ei küsi minult luba ega põhjenda enda tulemist. Ning ta on täiesti kindel, et just siin ta peabki olema. Kunagi ta kindlasti tuleb.”
Kuidas pidi see muinasjutt edasi minema? Milline pidi selle lõpp olema? Kui ta oleks seda teadnud, siis ta oleks teadnud mida teha. Praegu kahetses ta enda rumalust. Ning peitis ennast kirevate sulgede taha, teeseldud ükskõiksuse taha. Mask, mis alati käepärast oli. Roll, mis alati tema enda tiiva alla võttis ja kaitses.
Kuidas küll ootas ta uut ja paremat päeva.