Seegi oli vaid uni. Unenägude masin söötis talle ette kummalisi ja valusaid olukordasid, et teda läbi põletada. Murda. Pooleks teha. Et ta lõpuks ometi õpiks.
See on justkui kahekordne ärkamine. Uni, mis lõppeb telefoni helisemisega. Ja sa võtad telefoni vastu. Sealt räägib üks noormees, keda valju muusika tõttu pole peaaegu üldse kuulda. Aga tema hääl tungib iga su keharakuni. Justkui oleks ta sealsamas. Sinu kõrval. Ja tõmbaks sind endasse.
“Kas sa tead, kellega sa üldse räägid...”
“Ei tea.”
“Kas sa arvad, et ma olen mõni sinu sõpradest?”
“Jah”
“Aga ma ei ole. Ma olen võõras, kes on sulle nii ligidal, nii ligidal...”
Ja sa üritad rabeleda, sest see kõik tundub nii ebaloogiline. Üritad ennast vabastada. Otsida, kust tuleb see muusika. Vajutada telefoni kinni. Kuid ta räägib aina edasi. Ja muusika aina mängib edasi. Kell on pool 10, kuigi peaks palju vähem olema. Kõik on sassis, nii sassis. Ja sa loodad, et äkki on see siiski vaid uni ning üritad telefoni ja põrandaga ühte sulada. Vajud ja lendad samaaegselt. Ning siis üritad avada uuesti silmi. Äkki seekord õnnestub see ka päriselt. Ja kuigi silmad saavad lahti, hoiab keegi su keha kinni, seda ei saa liigutada. On tunne, justkui õhk saaks kohe otsa ning justkui hakkaksid sa kohe uuesti vajuma. Ja sa võitled, justkui oma elu eest. Lõpuks siiski vabaned ja tead, et oled üleval.
See ärkamine oli samamoodi. Ta arvas, et on üles äratatud, kuid see oli vaid mäng. Üks surma hooletutest mängudest, et inimesi õpetada. Ära mine sinna, kuhu pole vaja minna. Ära proovi tuld kätte võtta, et ennast soojendada. Sest tuli põletab su käed ära. Ära looda, et teised ei ole surnud. Seal, kus sina praegu oled, on kõik surnud. Tühjad. Läbi põlenud.
Justkui põrgu. Võibolla ongi surm vaid põrgu. Kus sind murtakse tükk tüki haaval. Et siis neid tükke uuesti valusalt kokku õmmelda. Ning siis sind uuesti proovile pannes murda.
Ta ju ometi teadis oma nõrkuseid. Teadis kui tõsiselt ta alati kõike võtab. Teadis kui sassi peast läheb. Kuidas kõik ise ära rikub. Miks oli ta selline, nagu ta oli. Pealetükkiv, otsekohene. Põletame, põletame niikaua kuni veel annab. Põletame kõik ühe hetkega ära. Ja põleme. Võtame ühest hetkest kõige. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis pärast saab.
Miks ei oleks ta võinud olla selline nagu nemad. Korras. Terve. Õige. Armas ja hea. Salapärane. Kõik need muud asjad. Miks mitte...