Ta ei teadnud kaua ta oli surnud. Kaua ta vaatas oma elu surma musta mantli tagant. Kaua olid tema silmad klaasistunud. Kaua oli tema nahk tundetu. Kaua oli tema näol viimase hingetõmbe tehislik naeratus. Mask, mis tardus ette kui õhk kopsudest vilinal välja voolas. Moodustas udu, mille sisse hing pesa tegi ning mille surm oma põue peitis ja kaasa viis.
Ta oli olnud eksinud. Kadunud. Ta mäletas seda hirmu ja otsinguid. Ta mäletas, et ei jõudnud enam. Ning aina vajus, vajus. Eksles ringi tühjades külmades tubades, olnud ja olemata kohtades, mineviku varjude keskel. Liiga tihedas metsas. Liiga kõrged puud, mida oli liiga palju. Piiratud nägemisulatus. Kõik aina kogunes. Ja tema enam ei jõudnud. Ühel hetkel ta lihtsalt jäi. Paigale. Vajus pikali. Ning suri.