Kõigile küsimustele on olemas vastused. Aga vastused on tihti peidetud pimedusse. Kui saabub hommik ning pimedus hajub, võib vahel olla liiga hilja. Aga kui mitte muud, siis saabub päikesetõusuga ka selgus. Asjad on nii, nagu nad peavad olema. Vaid inimmõistus ei küündi igal hetkel kaugustesse. Ning tõde haarata pole nii lihtne, nagu räägitakse.
Kas Su tulek oli unenägu? Kas sa tulid ilmsiks vaid minu unedes? Ning milleks sa osutud - kas minu õudusmüsteeriumiks või uueks võimaluseks. Ilusaimad hetked, mis on määratud hukule. Kuni elu viib Meid jälle kokku ning süda lakkab löömast?
Ma nägin uuesti Sind. Sa naasesid oma otsingutelt, naasesid minu lähedusse. Ning sul on õigus, aeg justkui oleks seisnud terve see aeg, mil Sind polnud. Ning lihtne oleks tormata su käte vahele ning öelda, et kõik on sama. Suudelda sind aina uuesti, leida ennast Sinu lähedusest. Aga ma ütlesin ei. Kas oli see unenägu?
Ma ei suuda ega oska olla Sinuga seotud. Ma võin mõelda omi mõtteid ning kirjutada oma tunnetest, kuid elada reaalsuses ja vaadata Sulle silma, seda ma ei oska. Sest aeg siiski ei seinud, aeg liikus. Ja Meiegi muutusime.
Sinu tulek on alati olnud liiga ootamatu. Uskumatu. Ebareaalne. Jah, Sa võid aina uuesti ilmuda mu unistustesse ning ma võin enim soovida leida end Sinu kõrvalt. Kuid see on vaid kujutelm. See pole elu, mille saaksin uuesti küsimusi esitamata tagasi võtta. See pole õige unustada möödunud kuud. Sa siiski läksid. Ning nüüd olen mina minemas.
Ma võin armastada Sind rohkem, kui iseennast ja enda elu. Kuid ometi ütlesin, et ei suudle Sind. Võibolla kartsin surra su käte vahele. Võibolla tundus see liigse riskina minu turvalises elus. Võibolla tean, et lõpuks pean ometi lahti laskma.
Ometi on see raske, kui oled tagasi. Kõik liigub tagasi kuude tagusesse aega, mil armastasid mind. Ning iga päevaga tundub aina enam, et möödunud aega pole olnud. Et meie vahel on lahendamata küsimused, vastuseid saamata elu. Tunded, mida ei saa surmata.
Ei olnud lihtne olla sinust kaugel. Siiski oli see lihtsam, kui olla Sulle liiga lähedal. Nii lähedal, et teada, et alati on võimalus. Uueks hetkeks. Võibolla oleks see minu elu järjekordseks meeldejäävaks imeks. Aga võibolla rebiks see mu südame uuesti lahti ning purustaks minu.
Vastuseid pole. Kuni tõuseb päike.

Kuulan ühte väga ilusat laulu. Lamb - Gorecki.
Kuna ma olen iseendale lubanud, et ei kirjuta sulle, siis kirjutan siia oma öisest kujutelmast.
Siiamaani armastan sind. Siiani hulgud ringi mu mõtetes, kujutlustes, soovides. Siiani ei suuda sind mõista ega piiridesse seada. Kui suudaks ehk ei tunneks seda, mida tunnen.
Pidevalt vaevlen oma poolikutes kirgedes. Aga need pole midagi ligilähedastki... Mõistmisele, sõnatule pilgule.
Ma rääkisin, et armastama õpitakse. Et see tuleb ajaga. Ometi Sinuga see oli ja teistega pole. Teistega on vaid sõnad, puudutused. Teistega pole olnud midagi enamat.
Jah, edaspidi olen minagi hulkur. Hulgun mööda ilma ringi, kuni kohtan ehk jälle Sind. Näen sinu naeratust. Tunnen su käsi. Kui mitte, siis ongi minu elu sisuks midagi muud. Maailm.
Aga maailm ilma sinuta... Kõigel on küll mõte, kuid... Ööd jäävad pimedaiks ja üksildasteks. Lähedus on vaid sõna ilma Sinuta.
Kui ma peaksin kaduma siit maailmast, haihtuma, siis Armastus on see, mis oli minu elu mõte ja sisu. Ja siis ehk saad sa seda teada.

All this time I've loved you
And never known your face
All this time I've missed you
And searched this human race
Here is true peace
Here my heart knows calm
Safe in your soul
Bathed in your sighs

'Til the end of time
'till the earth stops turning
I'm gonna love you till the seas run dry

Pühendatud P.J-le.

Tõeline väsimus tähendab seda, et ei viitsi/suuda isegi solvuda, kui keegi midagi halvasti ütleb. Jah, ma tean, et pole parim inimene. Siiski ei pea ennast ka halvimaks. Ja võidelda millegi eest nii, et see ei lähe isegi korda neile, kelle eest võitled - see on justkui tühi auk. Vahel on väga lootusetu tunne. Õigemini mõttetuse tunne. Milleks, kellele ma teen seda. Mille nimel.
Jah, ilmselt oli õigustatud küsimus, kas mul pole elu. Siiani arvasin, et mu eesmärk on üllam ohverdamaks mu mingisugust elu. Nüüd ja hetkel ma kahtlen. Kõiges. Olen jõudnud punkti, kus inimesed eeldavad, et ma teeksin mingisuguseid asju. Justkui ma ei teeks neid samamoodi, vabatahtlikult. Justkui see olekski minu kohus, vastutus ja elu. "Sa oled ju projektijuht". Kelle jaoks? Kas tiitel tähendabki vaid kohustusi kõik ise ära teha? Leida alati aega ja lahendusi. Sundida teisi pidevalt midagigi tegema, ütlema, kuskil olema?
Vahel tahaks lihtsalt näha, et keegi pingutab ühel hetkel ka sama palju sama eesmärgi nimel. Et teada, et sa saad kellegi peale loota 100%.
Ja vahel tahaks lihtsalt loobuda.
Aga siis tuleb jälle uus eesmärk, uus siht. Ning vahel on tõesti tore ning tundub võimatu millesti nii vahvast loobuda.
Oleks ainult, et asjad ei kuhjuks üksteise otsa. Nagu nad tavaliselt teevad. Teada, et sel nädalavahetusel ma pean hakkama saama umbes kümne asjaga ja samas teada, et sama palju jääb ka tegemata... Tahaks, et kõik oleks täiuslik, et kõik oleks nii nagu peab.
Ja sõpradega tahaks ka olla, millalgi. Mul on vaja umbes kahte päeva veel nädalavahetuseks. Palun.

Erasmusest tuli juba teine kiri. Et uurige oma koolide avalduste esitamiste tähtaegu. Jaa, ma teeks seda. Teen seda. Umbes ülejärgmisel nädalal. Loodetavasti pole siis liiga hilja. Sest Inglismaale ma tõesti tahan. Muude tahtmiste kõrvalt.

Tudengieluga seoses tervitused veel kõigile mu tudengipäevade kaaslastele. Endistele ja tulevastele, ehk siis Parlamendis ja Riffis oli äge. Ja Tartu ootab. Ja Ursula kontsert. Ja Ugala korporatsioon. Aga tudengielu rokib ja tudeng olla on uhke ja hää. Nojah, tudengipäevade ajal vähemalt.

Täna ei ütlegi rohkem midagi.

Eelmisel nädalal ma avastasin, et armastan jälle kõiki:) Need on minu harvad hetked, kui elu on tõesti ilus tore ja vahva ja seda täiuslikult. Nendel hetkedel jõuab mulle kohale karm tõde, kui raske on mu sõpradel mind tegelikult välja kannatada. Sellisena nagu ma olen. Nagu mõni ütleks: sõjakas, negatiivselt meelestatud, moraalijünger. Ja muidugi kergesti ärrituv. Nojah, samas on mul ka mõned head omadused aegajalt. Eks igal ühel on ka paremaid päevi.
Igatahes, selle armastamise jutu mõte oli tegelikult teistsugune. Nimelt ma leidsin, et peale oma sõprade ma olen hakanud armastama ka nende mehi. Mitte muidugi selle otseses tähenduses, nii madalale ma veel pole laskunud, aga... Tuleb tunnistada, et olen olnud tihti väga negatiivselt meelestatud oma sõbrannade meeste suhtes. Joodikud, petjad, jobud ja mis kõik veel. Aga tegelikult, noh, õnneks pole asi nii hull. Kui aus olla, olen ma nendega päris rahul. Nad hoolivad mu sõbrannadest. Nad on üpris toredad ja tundub, et pingutavad oma suhete nimel. Vähemalt viimasel ajal. Ja üldse, mu arvamus on igatahes nendest väga kõrgele tõusnud. Mõnest mehest ikka aegajalt saab asja:) Tegelikult on nad lihtsalt toredad ja nendega on tore koos olla. Ja ma olen päris rahul, et just minu sõbrad on sellised "terad" üles leidnud;)
Ülimat komplimenti ilmselt minu suust võiks jäädagi ootama. Lihtsalt, au ja kiitus teile ja mul on tõeliselt hea meel, et te olemas olete ja et olete sellised nagu olete.
Teie naise sõbranna:)

Ei, muidugi ma ei kirjuta sulle. See on vaid rumal mõte, mis mind pimedatel öötundidel enne und kummitamas käib. Ja millele ma järgi annan ning kujutlen ette neid sõnu ja ridu, mida sinu poole teele saata. Nii elavalt, et see hakkab tunduma peaaegu õigena. Õige asjana, mida teha. Kuigi sügaval sisimas ma tean, et ma ei kirjuta sulle.
Võibolla pole ma piisavalt julge. Võibolla lihtsalt tuleb üks hetk tunnistada oma allajäämist. Ning leppida sellega, mis on. Ma ei vaja ju sinu haletsust ega põlgust. Sa ei pea teadma minu salajastest mõtetest. Sa ei pea uuesti kannatama minu kire pärast. Sa ei pea otsima hoolikalt läbimõeldud sõnu, millega olukorda uuesti lõpetada. Ei, sa ei pea isegi mõtlema minust. Ma võin seda teha meie mõlema eest.
Kevad tuleb vaikselt. Kevadega tuleb päike mu südamesse. Jah, päike ongi kõiges süüdi. Sest ta toob meelde säravad hetked. Käest kinni hoidmise, kontsaga saapad, varajased hommikutunnid, munapuder kodujuustu ja tomatitega, külmapuhur, lahtisest aknast kostuv automüra, Fizz Cooler, veepüstol...
Jah, sellepärast ei tasu elada kesklinnast kaugel. Sest siis tuleb sõita iga päev 30 minutit linna, ja sõitmine on kahjuks parim aeg mälestuste heietamiseks. Mulle.
Miks sa ei võiks mind juba rahule jätta? Kaduda mu mõtetest? Miks sa ei võiks lihtsalt kaduda?

On üks Inimene, kellega seoses jääb mul sõnadest puudu. Aga täna avastasin, et keegi teine on suutnud panna selle sõnadesse. Selle leiab siit ...

aaga palun, tahtsite rõõmsaid hetki=)

Esimesel pildil mina Itaalia kõutsiga;
Teisel pildil vihume Atsuga itaallaste kodus tantsu, nende algatusel siiski;
Kolmas pilt pärineb aegadest ammustest, jäädvustunud on Beryl pudeliga mängimas;

Neljandal pildil on näha minu kunagist EA-d, seekord koos minuga:P
Viimasel pildil musinaised:)

Hmm, kas vajab kommentaare - esimesel pildil siis sooline võrdõiguslikkus, ehk kui vett on vaja, siis tassivad kõik. Ja ei tasu teha seda lühikestes pükses, sest teada-tuntud tõde on, et suvel järve ääres on sääsed.
Teisel pildil üritasime lasta fotoaparaadil ise pilti teha. ehk siis aeg käima ja jookse pildile. ja tee nägu, seda enam ei mäleta mis näoga tegu pidi olema:) aasta oli siis 04, vist:)
kolmandal pildil on näha, et tegu pole siiski normaalsete inimestega. isegi oma nime ei suuda meelde jätta ja see tuleb otsaette kollasele paberile kirjutada. tegelikult pole asi nii hull, lihtsalt mida aastaid edasi, seda rohkem hakkavad meeldima mängud. jah, te mõistsite mind õigesti. ja see on küll tore mäng, aga maffia on ikka parim:P


neljandal pildil võib näha mind täies hiilguses. Samantha rollis.
Viimasel pildil olen oma sipsikuga, ehk Richard Tont isiklikult. Tegelikult on sellest pildist ka juba aastaid möödas ja nüüdseks on Riksu saavutanud peaaegu Eesti suurima kassi tiitli, ehk siis kaaluks on umbes 8 kilo, võõraid väga ei salli, sööb mitme mehe eest, peremees ja ülbik pealekauba. aga sellegipoolest minu kõigekallim.

Niih, esimesel pildil võib näha, et mina ei kaalu 48 kilo. hoopiski mitte. ikka kõvasti rohkem. nii et suurel mehelgi nägu vingu läheb, kui tassimiseks läheb:)
Teisel pildil, hmm, kuidas nüüd öeldagi, aga nagu näete, on Jürkal igasuguseid huvisid:) Tegu seekord on Kristeli sünnipäeva kingiga. njah, rohkem polegi midagi öelda.
Kolmas pilt kujutab Allarit ja Jürkat. midagi tegemas. Mina kahjuks ei tea, mida.

Neljandal pildil on siis TMC alias Mait. Ja tema tähtis päev. Atsu ja Jüriga tema ümber:) Teda suudlemas, kui täpne olla. Ja kellele ei meeldiks siis, kui teda suudeldakse:)

ägedaimad õnnelikumad hetked ja pildid:)

Esimesel pilt on tehtud nk peol Hollywoodis. Parajasti jooksevad ekraanilt suurepärased videoklipid. ja tegelt ma olen natukene uhke enda üle, et see ellu sai viidud. ja et seal olid kohal minu jaoks kõige tähtsamad inimesed.
Teisel pildil võib näha omamoodi rituaali. See on Jürka palve sääsejumalaile, et nad teda säästaksid. Ma arvan vähemalt. Tegu on ööga Peipsi rannikul. See oli mu parim/ilusaim puhkus:)
Kolmandal pildil vaatan vastu mina. Suudlen teid kõiki:*

Neljandal pildil teeme me kurba kutsunägu. Püüame küll parimat, aga välja kukub nii nagu alati. Nagu näha.
Viimasel pildil Atsuga, noh, näete ise mis seal toimub. böö:P

Lumeingel

Kullake, kas sa kuuled?
Kuidas lumi langeb
Kui mina olen haldjas
Siis sina oled ingel
Ma ootan oma inglit
Katkise kiriku trepile nuttes
Vist kuulen sinu samme
Just nagu langev lumi

Uinuvate hingede ümber emban su vaikuse auru
Kullake, kas sa kuuled kuidas lumi langeb?

Kullake, kas sa kuuled?
Kuidas lumi langeb
Tuul puhub lume igatsuse
Minu hinge hange
Vist pole miski nõnda pehme
Kui lendleva lume hääl
Mis langeb silmadesse
Inglile kes magab hapral jääl

by Indigolapsed