Kuulan ühte väga ilusat laulu. Lamb - Gorecki.
Kuna ma olen iseendale lubanud, et ei kirjuta sulle, siis kirjutan siia oma öisest kujutelmast.
Siiamaani armastan sind. Siiani hulgud ringi mu mõtetes, kujutlustes, soovides. Siiani ei suuda sind mõista ega piiridesse seada. Kui suudaks ehk ei tunneks seda, mida tunnen.
Pidevalt vaevlen oma poolikutes kirgedes. Aga need pole midagi ligilähedastki... Mõistmisele, sõnatule pilgule.
Ma rääkisin, et armastama õpitakse. Et see tuleb ajaga. Ometi Sinuga see oli ja teistega pole. Teistega on vaid sõnad, puudutused. Teistega pole olnud midagi enamat.
Jah, edaspidi olen minagi hulkur. Hulgun mööda ilma ringi, kuni kohtan ehk jälle Sind. Näen sinu naeratust. Tunnen su käsi. Kui mitte, siis ongi minu elu sisuks midagi muud. Maailm.
Aga maailm ilma sinuta... Kõigel on küll mõte, kuid... Ööd jäävad pimedaiks ja üksildasteks. Lähedus on vaid sõna ilma Sinuta.
Kui ma peaksin kaduma siit maailmast, haihtuma, siis Armastus on see, mis oli minu elu mõte ja sisu. Ja siis ehk saad sa seda teada.

All this time I've loved you
And never known your face
All this time I've missed you
And searched this human race
Here is true peace
Here my heart knows calm
Safe in your soul
Bathed in your sighs

'Til the end of time
'till the earth stops turning
I'm gonna love you till the seas run dry

Pühendatud P.J-le.