Eelmisel nädalal ma avastasin, et armastan jälle kõiki:) Need on minu harvad hetked, kui elu on tõesti ilus tore ja vahva ja seda täiuslikult. Nendel hetkedel jõuab mulle kohale karm tõde, kui raske on mu sõpradel mind tegelikult välja kannatada. Sellisena nagu ma olen. Nagu mõni ütleks: sõjakas, negatiivselt meelestatud, moraalijünger. Ja muidugi kergesti ärrituv. Nojah, samas on mul ka mõned head omadused aegajalt. Eks igal ühel on ka paremaid päevi.
Igatahes, selle armastamise jutu mõte oli tegelikult teistsugune. Nimelt ma leidsin, et peale oma sõprade ma olen hakanud armastama ka nende mehi. Mitte muidugi selle otseses tähenduses, nii madalale ma veel pole laskunud, aga... Tuleb tunnistada, et olen olnud tihti väga negatiivselt meelestatud oma sõbrannade meeste suhtes. Joodikud, petjad, jobud ja mis kõik veel. Aga tegelikult, noh, õnneks pole asi nii hull. Kui aus olla, olen ma nendega päris rahul. Nad hoolivad mu sõbrannadest. Nad on üpris toredad ja tundub, et pingutavad oma suhete nimel. Vähemalt viimasel ajal. Ja üldse, mu arvamus on igatahes nendest väga kõrgele tõusnud. Mõnest mehest ikka aegajalt saab asja:) Tegelikult on nad lihtsalt toredad ja nendega on tore koos olla. Ja ma olen päris rahul, et just minu sõbrad on sellised "terad" üles leidnud;)
Ülimat komplimenti ilmselt minu suust võiks jäädagi ootama. Lihtsalt, au ja kiitus teile ja mul on tõeliselt hea meel, et te olemas olete ja et olete sellised nagu olete.
Teie naise sõbranna:)