Tõeline väsimus tähendab seda, et ei viitsi/suuda isegi solvuda, kui keegi midagi halvasti ütleb. Jah, ma tean, et pole parim inimene. Siiski ei pea ennast ka halvimaks. Ja võidelda millegi eest nii, et see ei lähe isegi korda neile, kelle eest võitled - see on justkui tühi auk. Vahel on väga lootusetu tunne. Õigemini mõttetuse tunne. Milleks, kellele ma teen seda. Mille nimel.
Jah, ilmselt oli õigustatud küsimus, kas mul pole elu. Siiani arvasin, et mu eesmärk on üllam ohverdamaks mu mingisugust elu. Nüüd ja hetkel ma kahtlen. Kõiges. Olen jõudnud punkti, kus inimesed eeldavad, et ma teeksin mingisuguseid asju. Justkui ma ei teeks neid samamoodi, vabatahtlikult. Justkui see olekski minu kohus, vastutus ja elu. "Sa oled ju projektijuht". Kelle jaoks? Kas tiitel tähendabki vaid kohustusi kõik ise ära teha? Leida alati aega ja lahendusi. Sundida teisi pidevalt midagigi tegema, ütlema, kuskil olema?
Vahel tahaks lihtsalt näha, et keegi pingutab ühel hetkel ka sama palju sama eesmärgi nimel. Et teada, et sa saad kellegi peale loota 100%.
Ja vahel tahaks lihtsalt loobuda.
Aga siis tuleb jälle uus eesmärk, uus siht. Ning vahel on tõesti tore ning tundub võimatu millesti nii vahvast loobuda.
Oleks ainult, et asjad ei kuhjuks üksteise otsa. Nagu nad tavaliselt teevad. Teada, et sel nädalavahetusel ma pean hakkama saama umbes kümne asjaga ja samas teada, et sama palju jääb ka tegemata... Tahaks, et kõik oleks täiuslik, et kõik oleks nii nagu peab.
Ja sõpradega tahaks ka olla, millalgi. Mul on vaja umbes kahte päeva veel nädalavahetuseks. Palun.

Erasmusest tuli juba teine kiri. Et uurige oma koolide avalduste esitamiste tähtaegu. Jaa, ma teeks seda. Teen seda. Umbes ülejärgmisel nädalal. Loodetavasti pole siis liiga hilja. Sest Inglismaale ma tõesti tahan. Muude tahtmiste kõrvalt.

Tudengieluga seoses tervitused veel kõigile mu tudengipäevade kaaslastele. Endistele ja tulevastele, ehk siis Parlamendis ja Riffis oli äge. Ja Tartu ootab. Ja Ursula kontsert. Ja Ugala korporatsioon. Aga tudengielu rokib ja tudeng olla on uhke ja hää. Nojah, tudengipäevade ajal vähemalt.

Täna ei ütlegi rohkem midagi.