Ei, muidugi ma ei kirjuta sulle. See on vaid rumal mõte, mis mind pimedatel öötundidel enne und kummitamas käib. Ja millele ma järgi annan ning kujutlen ette neid sõnu ja ridu, mida sinu poole teele saata. Nii elavalt, et see hakkab tunduma peaaegu õigena. Õige asjana, mida teha. Kuigi sügaval sisimas ma tean, et ma ei kirjuta sulle.
Võibolla pole ma piisavalt julge. Võibolla lihtsalt tuleb üks hetk tunnistada oma allajäämist. Ning leppida sellega, mis on. Ma ei vaja ju sinu haletsust ega põlgust. Sa ei pea teadma minu salajastest mõtetest. Sa ei pea uuesti kannatama minu kire pärast. Sa ei pea otsima hoolikalt läbimõeldud sõnu, millega olukorda uuesti lõpetada. Ei, sa ei pea isegi mõtlema minust. Ma võin seda teha meie mõlema eest.
Kevad tuleb vaikselt. Kevadega tuleb päike mu südamesse. Jah, päike ongi kõiges süüdi. Sest ta toob meelde säravad hetked. Käest kinni hoidmise, kontsaga saapad, varajased hommikutunnid, munapuder kodujuustu ja tomatitega, külmapuhur, lahtisest aknast kostuv automüra, Fizz Cooler, veepüstol...
Jah, sellepärast ei tasu elada kesklinnast kaugel. Sest siis tuleb sõita iga päev 30 minutit linna, ja sõitmine on kahjuks parim aeg mälestuste heietamiseks. Mulle.
Miks sa ei võiks mind juba rahule jätta? Kaduda mu mõtetest? Miks sa ei võiks lihtsalt kaduda?