pläraläraleenu

Mul on häbi. Mul on piinlik. Iseenda pärast.
Viimasel ajal on minus mingi krõps käinud. Peale selle, et ma pidevalt imelik olen olnud ja imelikke asju öelnud ja teinud, nüüd olen ma täiesti ülekäte. Ma räägin liiga palju. Ja mul on kohutavalt häbi.
Räägiks siis midagi asjalikku. Ei, mõttetu loba voolab üle huulte. Aegajalt. See on nagu mingi transiseisund, et mõndade inimestega lihtsalt hakkad seletama ja jäädki seletama. Pärast häbeneks silmad peast välja.
Jah, klassikokkutulek oli ilmselt esimene kord, kui seda märkasin. Hea, et ma inimesi surnuks ei rääkinud. Ja veel vean nad endaga kuskile nurga taha, et rahus saaks seletada. Täiesti freaky. Kusjuures, endal on tavaliselt täiesti selgusetu mida ma öelda tahan või mis mu jutu mõte on. Lihtsalt plämada. Viimane kord oli paar päeva tagasi, kui projekti aruannet käisin ära viimas. Nägin inimest elus umbes teist korda, kellele selle kätte pistsin. Ja siis ta küsis, kuidas teil (projektiga) läinud on. Ja siis see tuli. Nagu mingi paisu tagant muudkui rääkisin ja rääkisin. Kui ära tulin, alles sain aru, et appii, tal polnud vaja umbes kolmveerandit sellest teada. Aga heaküll. Nüüd siis teab.
Ande andeks kõik, keda ma olen mingil ajal üritanud surnuks rääkida. Ma üritan ennast parandada.
Teine asi, mille pärast häbi on, on juttute mõttetu sisu. Ehk siis sisutus. Rääkida kaljukindlalt asjadest, millest ma midagi ei tea. Vaielda pooltele asjadele vastu. Olla alati tark ja kindlameelne. Tegelikult rumal. Ja tige. Nagu tige tikker. Oi ma olen ülbe. Oi kõik mu ümber teevad seitset asja valesti. Ja tegelikult, tegelikult teen ma ikka ise ka aegajalt mõnda asja valesti (väga harva muidugi). Aga ega ma pole inimene ennast hukka mõistma. Vaid ikka teisi. Jah, üritan jälle end parandada...
Kolmas häbiasi. Ülim emotsionaalsus. Ja tegelikult võin öelda, et mul on endal ka sellest suhteliselt siiber. Oojaa, äge on olla küll aegajalt nii väga kirglik, nii väga õnnetu või nii väga õnnelik. Ülejäänud aeg aga tahaks olla rahulik ja rahulik. Ehk siis mitte põdeda suvaliste asjade pärast, mitte võtta südamesse igasugust jama, mitte hoolida asjadest, mis mind ei puuduta, mitte närvitseda, muretseda, tujutseda nii tihti. Tahaks olla lihtsalt rahul oma elu ja oma asjadega. Sellega mis on ja sellega mida pole. Ning mitte tekitada oma teele raskusi ja takistusi.